“Väikesed saladused” toob lavalaudadele meie publikule juba tuttava, alati särava Merilin Kirbitsa. Ja kes möödunud suve tükki “Kuninganna ja Viinakurat” Käsmu vaatama ei jõudnud, teab Merilini ehk teleekraanilt, näiteks kodumaisest menusarjast “Pilvede all”, kus ta kehastab Kertu kolleegi ja sõbrannat Siirit. Sel kevadel kehastub Merilin aga Roosiks, suurpere emaks, kes elab koos ajakirjanikust abikaasaga 20. sajandi algses kuurortlinnas, Pärnus.
Uurisime Merilini käest, kuidas ta suhestub käesoleva rolliga, milline on tema suhe saladustega ning missuguseid tundeid Kivirähki loodud tekst temas tekitas.
____________________
Mis tunne valdas näidendi esimesel lugemisel?
Suur nauding! Materjal on tulvil üllatusi ning pakkus juba esimesel lugemisel partneritele vabadust hullata teksti ja rolliga. Kohtumine oli täis naeru ning mängurõõmu.
Tekst tekitas kummalisi, kuid naudingut pakkuvaid tundeid. Huumor läbi eneseiroonia paneb kahtlema, et kas ikka suudan selle tõsiselt lavale tuua. Samas pani see mõtlema teatavate tegude ja omaduste üle, et kuidas mina neid päris elus kasutaksin. Ei saa küll rääkida teksti sisust, sest see peab olema üllatus, aga ootan põnevusega millised reaktsioonid ja tunded valdavad inimesi, kes seda lavastust vaatama tulevad.
Ja no nende kolme naisega võiks lihtsalt kaks vaatust istuda vaikides ja ikka on neid põnev vaadata.
Keda sa näidendis kehastad ja kuidas ta sinuga seostub?
Oi, mina olen viie lapse ema Roosi ja oma ajakirjanikust abikaasa suur austaja. Teen kõik, et minu perel oleks hea olla ning olen selleks valmis minema päris kaugele. Muidu on Roosi ikka üks emotsioonide lõbusõidurada, kes on võimeline korraga naerma ja nutma ning seda kõike läbi oma armsa helguse.
Mingis mõttes on see roll minust väga kaugel, aga tänu sellele pakub ka suurt võimalust arendada endas uusi külgi.
Milline on Sinu suhe saladustega – kas neid on pigem palju või mõni üksik? Kas nende pidamine on kerge või pigem keeruline?
Saladus on võim. Kui ma tean kellegi saladust, siis mul on tema üle võim. Sellepärast ma ei soovi omada väga teiste saladusi, sest see tekitab negatiivset väge aga kahjuks pean tõdema, et olen just see inimene, kelle juurde satuvad ka võõrad inimesed oma saladusi rääkima. Soovin neid inimesi kaitsta ja lihtsalt unustada kuuldu, aga mõni saladus on nii magus… Kui te vaid teaks.
Saladuste jagamine on vana hea klannide tekitamise viis – kui jagad kellegagi oma saladust, siis teil on ühisosa ja peaksite justkui teineteisele kuuluma. Pakub palju nalja, kuidas keegi soovib sinu poolehoidu ja tuleb ning räägib sulle kellegi teise saladuse.
Lasteaed on möödas. Minul endal vist pole väga saladusi, räägin alati kõik välja, mida tunnen, sest nii on kergem.
Kui asi puudutab suhteid, siis kas väikesed saladused pigem on tervisliku suhte alustalaks või komistuskiviks?
Saladusest võib saada usaldamatus, mina ei eelista saladusi suhtes.