Foto: Anni Õnneleid/ Delfi meedia
Milline on olnud sinu senine kokkupuude Teater Nuutrumiga?
Teater Nuutrumiga on see minule esimene otsene kokkupuude, aga Nuutrumi tegemistele olen arvustuste ja sotsiaalmeedia kaudu kaasa elanud algusest peale.
Palun räägi meile oma tegelaskujust, milline naine Elina on? Kas on mingimärksõna, mis teda kõige enam iseloomustab?
Elina on noor naine, rahvuselt ingerisoomlane. Nõukogude võimu terrori all kannatasid – paljude teiste rahvaste hulgas – väga rängalt ka ingerisoomlased. Elina on II maailmasõja käigus sunnitud oma kodust lahkuma ning jõuab pärast mitut ümberasustamist ja -asumist uuesti Eestisse.
Elina on kohutavalt sitke. Ja vähem või rohkem teadvustatult leiab ta viisid, kuidas selle karjuva ja ränga vägivalla udu sees inimene olla.
Saite materjali lugeda võrdlemisi hilja, vahetult enne prooviperioodi algust. Mis tundeid materjal sinus tekitas ja kuivõrd on need enne esietendust muutunud?
Näidendit saime tõesti lugeda alles kevadel, aga lavastaja Priit Põldma oli oma mõttest ja sellest loost rääkinud hulk aega enne seda. Süttimine toimus juba siis. Olin näinud ka Keeduse filmi ja lugenud Kõivu näidendeid. Tänu sellele lavastusele ja kooslusele on tänavu kevadel olnud võimalus süveneda ingerisoomlaste saatusse ja ajaloosse. Ja nõndasama ka Eesti ajaloosse. Selline tunne, et väga oluline on just praegu just selle materjaliga tegeleda.
Milliseid väljakutseid antud roll esitab?
Et märgata, näha, aimata, mõista, tunda Elina siseilma rütmide vaheldumisi. Ja seda, millest need sõda väga lähedalt tundnud inimese sisehelinad sünnivad.
Lavastuse trupp on väga erilimeline. Kas on midagi, mille eriliselt antud kollektiivi juures välja tooksid?
Õnn on luua lavastust sellises hoidmises ja nõudlikkuses. Põhjalik ja kirglik otsing, mis toimub tohutus õrnuses ja äärmises tähelepanelikkuses üksteise suhtes. Tõesti, ma väga imetlen ja austan neid inimesi. Ja rõõmu teeb muidugi veel see, et meid kõiki lava peal ja mitmeid lava ümber ühendab üks (teatrisse mitte puutuv) hobi.
See on sinu mitmes koostöö lavastaja Priit Põldmaga, kuidas sa teda lavastajana kirjeldaksid?
Priit on lavastajana väga tundlik ja nõtke partner, kes usaldab teisi ja iseennast. Tal on tunne, nägemus ja siht, kuhu suunda me teel oleme. Seda minekut juhib ta pehmelt, arvestavalt ja samas väga kindlalt. Kui laiali tahad pudeneda, siis ta püüab kinni. Ta haarab ja tajub korraga terviku kompositsiooni ja iga tegelase orgaanika detaile. Ta jätab näitlejaile ruumi ja samas on oma tundliku ja täpse (elu- ja) kunstitajuga alati olemas. Temaga koos saab otsida ja olla kummalistes, habrastes, vastuolulistes, valusates, ilusates paikades. Priit on julge, tähelepanelik ja aus.
Kas on midagi, mida tahaksid, et publik eriliselt lavastust vaadates silmas peaks või lavastusest oskaks otsida?
Ei tihka midagi siin öelda. Soovin, et publik saaks lubada sel lool endale mõjuda.