Foto: Kalev Lilleorg
Oktoobri viimasel päeval esietenduva “Härra Ibrahimi” eel nimitegelase rollitäitja Raivo E. Tammega rahulikkusest jm voorustest, mida peategelase roll endas kannab ja milline ühisosa Ibrahimil ja Raivol on.
Mis Sind esimesena „Härra Ibrahimi“ loo juures kõnetas — oli see tegelane ise, tema maailm või midagi laiemat, mida see lugu inimestes puudutab?
Puudutas lugu ise. Väga eluline, nagu oleks tõesti-sündinud-lugu, nagu oleks päriselt elanud inimestest, selle pärast ta mulle meeldis. Pean enim lugu just tõsielulistel sündmustel pärinevaid filme, loen eluloolisi raamatuid. Siin on tunne, nagu autor oleks kirjutanud päriselt elanud inimestest ja selline asi puudutab alati, kui ei ole tegu sogase fiktsiooni või umbluuga.
Härra Ibrahim on oma olemuselt rahulik, tark ja kaastundlik. Kui palju Sa endas selliseid jooni ära tunned — ja milles olete teineteisest täiesti erinevad?
Arvan, et mina olen ka rahulik. Nii vist arvavad teisedki. Jarek “Chalice” Kasar on selle isegi aastal 2007 oma laulu sisse pannud: tema teos “Kõrgevalulävegamees” algab sõnadega “vahel ma pole Raivo ETammelikult rahulikult, vaid Peeterojalikult raevus, – – – ”. Minu rahulikkuse rikub ära võibolla see, et ma olen ka hirmus aeglane. Võibolla ma oma aegluses mõjungi rahulikuna, sest tegelikult mul ikka sees keeb ja võbeleb küll ka midagi. Samas leian siit näitemängust ka sellele vastukaja, kui vahest tundub, et ma olen nii kohutavalt aeglane, siis härra Ibrahim ütleb just, et “teha asju aeglaselt on tee õnneni”… Erinevus tuleb välja tarkuse ja kaastundlikkuse osas, targem ja kaastundlikum võiks minagi olla.
See lavastus räägib sisemisest rahust ja andestusest, aga ka üksindusest ja igatsusest. Milliseid tundeid või mõtteid see teema Sinus endas liigutab?
Nagu ma eelmise küsimuse juures juba rahulikkuse teemat puudutasin, siis sisemist rahu on küll raske leida. Minul endal selle pärast, et seda segab kohusetunne, mis teiseneb ka kohutavaks muretsemiseks. Päevasel ajal ringi liikudes olen pidevalt mures, et ega ma kuhugi ei hilineks, kas ikka jõuan oma tööde ja tegemistega omas aegluses õigeks ajaks valmis jne., sellises seisus ei saa olla mingit sisemist rahu. Andestusega on mul ka keerulised lood, mul ei ole lihtne, eriti ebameeldivaid seiku, ei unustada ega andestada. Näiteks meie riigi okupantidele ma iialgi ei andesta seda genotsiidi, mida nemad siin alates 1940-ndatest aastatest poole sajandi vältel korraldasid. Üksindust ma ka ei talu ja kui pean kodust üksinda kuhugi välja minema, kasvõi lühikesekski hetkeks, hakkan juba kodu-ust selja tagant sulgedes pea samal hetkel oma pere järele igatsema.
Näitlejana oled mänginud väga erinevaid rolle — koomilisi, traagilisi, poeetilisi. Kuidas Sa „Härra Ibrahimis“ nende maailmade vahel tasakaalu leiad?
Ega seal ei peagi midagi leidma – tuleb lihtsalt hetkes olemas olla, igas hetkes sajaprotsendiliselt, sest ka igapäeva elus vahelduvad kogu aeg nii koomilised, traagilised kui poeetilised hetked ja lavaelu tuleb elada sama moodi, nagu oma päriselu. Päriselus on need asjad ju iseenesest tasakaaalus, ei ole nii, et aastakümneid on sul ainult koomilised hetked. Laval tuleb tasakaal välja, kui olid hetkes olemas, kui olid koomilises hetkes olemas, kui oled traagilises hetkes olemas, ei ludista neid kohti üle, siis tuleb välja tasakaal. Kui sündmusi laval välja ei mängi, ei ole ka tasakaalu teke võimalik, siis ei ole enam tasa-kaal, siis on kõik – nagu on üks uus naljakas sõna – tasa-paks, paksus mudas edasi voolamine.
Kas on midagi, mida selle rolli või loo kaudu oled iseenda kohta uuesti avastanud või õppinud?
Mulle on noorena meeldinud proovide ja etenduste ajal garderoobis väga kuulata eakate näitlejate lugusid, need kõlavad mul kõik siiani kõrvus, mida omal ajal Aarne Mati Üksküla või Oskar Liigand või Salme Reek pajatasid ja nüüd olen leidnud end millegagi seoses neid lugusid proovides rääkides, et nüüd kuulab Robin Täpp neid lugusid – võibolla tema räägib neid kunagi 30-40 aasta pärast kellelegi noorele näiteljale edasi – et sellise võimaliku põlvkondade järjepidevuse avastasin järsku meie proovides.
Lavastus põhineb Eric-Emmanuel Schmitti teosel, millel on eriline vaimne sügavus. Kuidas Sa leiad tee sellise materjali juurde nii, et see ei muutuks moraliseerivaks, vaid jääks inimlikuks ja ehedaks?
Ma arvan, et minus on olemas see oskus, et asi jääb ehedaks. Temperatuuri kradueerimise oskus. Nii, nagu mulle ei meeldi elus lolli nalja teha, nii proovin ka lavategelase kraadi hoida ehedal tasemel – ilma veiderdamiseta, ilma moraliseerimiseta – kui tükk just ise seda ei nõua, kui ei ole tegu mingi raju komöödia või farsiga. Kindlasti on suur kasu asjast, mida meile teatrikoolis soovitati – jälgida kogu aeg teisi inimesi. Ja jätta meelde, kuidas inimesed käituvad, kuidas ja millele nad reageerivad. See ongi minu lemmikhobi. Jälgida, jätta meelde ja siis seda vastavatel hetkedel laval peegeldada, peegeldada inimlikult ja ehedalt. Aga jälle – ma ei otsi mingit teed, ma ei leia mingit teed – tuleb lihtsalt olla hetkes olemas, tuleb olla selles materjalis olemas. Nagu minu õpetaja Kalju Komissarov teatrikoolis lavale astunud tudengitele ikka ütles: ”Ära näita mulle, ole. Ära näita mulle purjus inimest, ole purjus!”
Kui palju on selle materjali juures huumorit ja lustlikust? Kas see on midagi, mida eraldi otsite?
Siit tuleb huumor ja kelmikus ja lustlikkus ise ühel hetkel välja – me ei ole seda eraldi otsinud, see iseenesest-välja-tulek peab jääma ehedaks ja siis pakub ta vaatajale lisaks naljale ka äratundmisrõõmu.
Kui kujutleda, et Härra Ibrahim võiks jätta publiku südamesse ühe mõtte või tunde — siis milline see võiks olla?
Et me kõik oleme tegelikult ühesugused siin maamuna peal, ainult et mingil hetkel inimene ise mõtleb ennast või teisi teistsuguseks ja see võib hakata probleeme tekitama. Kuid kindlasti on sellistel puhkudel edu pant jääda ibrahimilikult rahulikuks ja see võib olla tee meeldiva lahenduseni.