Foto: Mari Rostfeldt
Intervjuu viisime läbi Andri Luubiga, kes on lavastuse „Paul – ettur ja kuningas“ tekstide autor. Näidend käsitleb Paul Kerese elu ning otsib vastuseid küsimustele, mis puudutavad nii ajastut kui ka inimest selle keskel. Luup avab oma mõtteid näidendi sünni, pealkirja tähenduse ja tegelaste tõlgendusvõimaluste kohta, puudutades ka seda, kuidas Kerese lugu kõnetab tänapäeva vaatajat.
Mis oli esimene impulss, mis pani teid kirjutama näidendi Paul Kerese elu ühest kõige keerulisemast perioodist?
See on hea küsimus – ma tegelikult ei mäleta. Me ei tea ka seda, kas see oli Kerese kõige keerulisem periood või üks neist, sest tema elu ei olnud üleliia lihtne. Võin praegu vaid oletada, et impulsi andis ehk tema isiksuse olemus või tema aura. Sealt võis tekkida mõte kujutada vähem teda ennast ja rohkem näidata tema mõju või aurat, mis tekitab soovi seda aurat lõhkuda.
Miks just ajavahemik 1949–1950 – mida see dramaturgiliselt võimaldab avada, mida teised perioodid ei võimaldaks?
Kuulsin juhuslikult, et Eestis oli kahe küüditamise järel plaanis ka kolmas küüditamine, kuid see jäeti ära, kuna vajalikke inimesi nappis. Sealt tekkis mõte, et kui Keres oli samuti olnud punavõimude hambus, teinud koostööd põrandaalustega ja tahtnud Rootsi pageda, siis võidi teda kaaluda taas potentsiaalse küüditatavana, hoolimata tema tuntusest. Kui vaatame tänapäeva, siis tuntus ei ole eriline takistus kellegi kõrvaldamiseks, kui väga tahta. Politkovskaja, Navalnõi või näiteks need tippjuhid, kes pidevalt aknast alla kukuvad.
Kas teie jaoks on see eelkõige lugu Paul Keresest inimesena või ajastu mehhanismidest, mis inimest vormivad?
Arvan, et püüd oli siiski kujutada inimest, sest teatud inimlikud omadused, mis teevad inimesest inimese, on kõikidel aegadel võrdselt väljakutsuvad. Ajastute mehhanismid kipuvad olema sageli sarnased – ka praegu. Kui edasi mõelda, siis ma ilmselt ei püüdnud kujutada niivõrd Kerest, kuivõrd üldisemalt ühe silmapaistva inimese mõju teistele: inspiratsiooni või eeskuju, mis nakkab ning mis võib tekitada ka soovi seda kõike hävitada.
Pealkiri „Ettur ja kuningas“ on tugev metafoor. Keda või mida see teie jaoks kõige rohkem tähistab?
Minu jaoks tähendab see pigem seda, et igas inimeses elab kõrge ja madal kõrvuti. Küsimus on selles, mida keegi sellena tõlgendab või kuidas ta seda kõrget kasutab. Mõni peab kõrgeks mängu teistega, teiste silmis on see madal. Sama kehtib riikide puhul – kuidas üks riik näeb teist madala vasallina ning ennast suure kuningana.
Heidi tegelaskuju kaudu tuuakse mängu moraalne surve ja manipulatsioon. Mida ta esindab – süütust, kompromissi või hoopis vastupanu?
Ma ei tahaks üht tegelast eraldi välja tõsta. Eks ta esindab nii mõndagi – kõike eelmainitut, aga miks mitte ka midagi muud, nii nagu meiegi elus esindame ühtede jaoks ühte ja teiste jaoks teist. Inimesed on vabad tõlgendama nii meid kui ka Heidit oma mätta otsast, looma oma seoseid. Heidi võib esindada ka inimkonna loodud kunsti, kogu seda kaunist pagasit, näiteks ka väikese rahva püüdlust muutuda eriliseks ja kauniks teiste rahvaste hulgas. On palju, mida Heidi võib esindada, kuid see sõltub konkreetsest lavastusest ja vaatajast, vastuvõtjast.
Kas näidendis on keegi, keda võiks pidada „tõeliseks kuningaks“, või jäävad kõik mingil määral etturiteks?
Arvan, et minu ülesanne ei ole ette öelda asju, mida inimene saab ise vaadates vabalt tõlgendada. Etturid kipume me kõik olema, kuid kuningad me ilmselt kõik ei ole – või vähemalt mõtestame seda väga laialt. Küsimus on, kes milles kuningas on ja kas ohverdada teisi või ennast. „Mida sa endale lubad?“ võiks olla kuninga küsimus. Ja etturi küsimus: „Kuidas nendes etteantud piirides tegutseda nii, et mitte muutuda mõttetuks kahurilihaks?“
Kui teadlikult kasutasite male loogikat näidendi ülesehituses – käigud, ohverdused, lõppmäng?
Püüdsin seda teatud määral arvestada. Selleks et ainult sellele ülesehitusele toetuda, peaksin aga malet palju paremini tundma, mis ei olnud etteantud ajaraamis võimalik. Samuti ei ole kahjuks võimalik istuda kuude viisi arhiivis ja uurida Kerese elukäiku detailselt. Elu sunnib näitekirjanikku lugusid välja mõtlema ja meelevaldselt tõlgendama – see on omamoodi võlu ja valu. Male on igal juhul võluv ja salapärane mäng, väärt iga partiid. See on ka omamoodi reklaam malele. Tahaksin, et seda mängu mängitaks meie maal veelgi rohkem. Tänu Paul Keresele tean ka mina malekäike ja oskan vigureid malelaual liigutada.
Kui palju räägib see lugu tegelikult tänapäevast, mitte ainult ajaloost?
See räägib praegusest ajast samamoodi. Inimestega manipuleerimine ei ole kadunud, samuti kohtumõistmine inimeste üle, hoolimata sellest, et see ei ole meie kätes. Ajupestud inimene võib muutuda paremuse suunas, nagu võib ka normaalne inimene alla käia. Ilmselt sõltub see sellest, kas talle jagub armastust või kas ta suudab ennast armastada. Või hakkab ta vihkama ja kätte maksma, tõlgendama ennast etturi ja ohvrina.
Kuidas on kulgenud koostöö lavastaja Jaanus Nuutrega teksti tõlgendamisel?
Töötasime teksti kirjutamise ajal kenasti koos – see oli väga meeldiv koostöö. Arutasime ja peegeldasime. Nüüd, kui ta on lavastajatoolil, on ta vaba tõlgendama ja lugu edasi looma. Mina ei sekku, vaid olen põnevil, kuidas tema valib ja teeb. See on tema male – kuidas see mäng tegelaste ja saali vahel luua. See on põnev protsess. Minu jaoks on oluline anda oma tekst ja mõtted ära. Püüan aeg-ajalt kontakti hoida ja küsida, kuidas läheb, kuid siis saan aru, et tekst elab juba oma elu.
Kui peaksite selle lavastuse sõnumi kokku võtma ühe küsimusena vaatajale, siis mis see oleks?
Usun, et vaatajale on juba pealkiri piisavalt intrigeeriv. Minu jaoks on Kerese isiksus Eesti rahvale määrava tähtsusega ning temas on veel palju avastamist väärivat. Just Kerese teiseks jäämine on võtmeküsimus, mis on niivõrd paeluv, et ainuüksi selle mõttega on juba põnev „malet“ mängida. Mida see tegelikult tähendab – igavene teine?