Vestlesime näitleja Indrek Saarega Teater Nuutrumi kodulehele seoses lavastusega „Paul – ettur ja kuningas“. Indrek räägib oma esimesest reaktsioonist rollipakkumisele, tegelase sisemisest konfliktist, koostööst trupiga ning sellest, miks see lugu on tänases ajas oluline.
Mis oli sinu esimene mõte või tunne, kui said pakkumise mängida lavastuses „Paul – ettur ja kuningas“?
Ütlesin kohe jah, kuna olen Jaanuse ja Nuutrumi tegemisi juba mitu aastat jälginud. Jaanus on mind tegelikult ka varem kutsunud, kuid siis ei õnnestunud ajad klappima panna. Ka trupi koosseis on mulle nii näitlejate kui inimestena ääretult sümpaatne. Oleme kõik Rakvere Teatri taustaga, samas ei ole me varem otseselt laval kokku saanud.
Kuidas sa kirjeldaksid oma tegelast inimesele, kes pole lavastust veel näinud?
Eesmärgile orienteeritud inimene, kes ei luba endale nõrkust, mida nimetatakse moraalseks dilemmaks.
Milline on selle loo keskne konflikt sinu tegelase vaatenurgast?
Olud ei luba tal oma potentsiaali lõpuni rakendada. Õnneks.
Kas rollis on midagi sellist, mis sind näitlejana eriti proovile paneb – emotsionaalselt või tehniliselt?
Vastutus publiku ja kolleegide ees on mulle emotsionaalselt alati pingestav. Aitab teadmine, et meil on millest rääkida. Tehniliselt pean teistele kogu aeg järele jooksma, kuna nemad on igapäevaselt treeningus, mina mitte. Loodan, et etenduste ajaks olen enam-vähem samal tasemel.
Milline on olnud koostöö lavastaja ja trupiga selle lavastuse sünnis?
Inspireeriv, ääretult heatahtlik ja abivalmis.
Millest „Paul – ettur ja kuningas“ sinu jaoks tegelikult räägib?
Valikutest, mida me inimestena teeme. Kas läheme vooluga kaasa, et saavutada positsioon ja heaolu iga hinnaga, või suudame olude kiuste jääda inimlikuks?
Milliseid küsimusi võiks see lavastus tänases vaatajas esile kutsuda?
Milliseid valikuid ma praegu ise teen? Ideaalis ehk ka valmisolekut mõelda ja olla valmis selleks, kui olud peaksid muutuma keerulisemaks.
Miks on selliseid lugusid just praegu oluline rääkida?
Sest inimkonna käekäik sõltub meie igapäevastest väärtusvalikutest. Nagu üha enam hoiatatakse – rasked valikud seisavad alles ees.
Olid vahepeal pikalt näitlejatööst eemal – mis sind teatrilaval endiselt kõige enam paelub?
Vahetu kontakt publikuga ja võimalus iga rolli kaudu iseenda kohta midagi õppida.
Milline roll või loominguline väljakutse sind praegu veel kutsub?
Võimalus õppida aru saama, kuidas hingab ja elab meie mets, ning selle kaudu ehk ka veidi paremini mõista ökosüsteemi kui terviku toimimist. Muud võimalikud valikud võivad ju ka pärast esietendust silmapiirile tõusta. Või siis ka mitte.
Kellele sa seda lavastust eriti soovitaksid?
Tippjuhtidele, poliitikutele, ettevõtjatele ja kõigile neile, kes tunnevad, et nad tänapäeva maailma standardite kohaselt peavad olema edukad. Tahan uskuda, et meil õnnestub anda etendusega võimalus korraks mõelda, mis hinnaga olen valmis edu saavutama. Boonusena ka killukesi maailma maleajaloost ja erakordsest Paul Keresest.
Millise tundega võiks vaataja saalist lahkuda?
Lootusega, et lõpuks ikkagi headus võidab.