Tänavu möödub 100 aastat A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa ilmumisest. Nuutrum toob sel puhul publiku ette lavastuse „Vargamäe valvur“, mis tähistab lavastaja Vallo Kirsi jaoks ühtlasi isiklikku tagasipöördumist paika, kust üks oluline teekond kunagi alguse sai. Rääkisime Vallo Kirsiga Tammsaare ajatust maailmast, ajaloo ja teatri seostest, taasavastamisest ning sellest, miks Vargamäed ei saa jätta valvamata.
Foto: Kalev Lilleorg
1. Miks tundsid, et „Vargamäe valvur“ peab jõudma publiku ette just nüüd?
Tänavu möödub 100 aastat „Tõe ja õiguse“ esimese osa esmailmumisest. See on väärikas iga ja tähis ühele eesti olulisimale tüvitekstile. Samuti möödub mul isiklikult tänavu 10 aastat minu viimasest suvest Vargamäel, kui esietendus samuti Lennuki dramatiseeritud „Kõrboja perenaine“, mida mängisime Ugala teatriga edukalt kolm suve. Ma arvan, et mingi ring on täis saanud ja olen uuesti tagasi jõudnud sinna, kus kunagi alustasin või siis pooleli jäin. Töö Tammsaarega on mind alati inspireerinud. Asjaolud ja tähtede seis langesid kokku ning sündis „Vargamäe valvur“.
2. Milliseid tänapäevaseid küsimusi aitab Tammsaare looming sinu hinnangul paremini mõtestada?
Loen proovide tegemise õhtutel Tammsaare mälestusi ja artikleid. See on uskumatu, kui kaasaegse maailmavaatega on Tammsaare, samas on temas midagi, mis on nii kristallselt puhastunult aegadeülene. Tal oli tohutu lugemus, terav sotsiaalne närv ning peensusteni välja arenenud inimeste lugemise oskus. Mõtestades Tammsaaret, mõtestame nii eilset, tänast kui ka homset.
3. Kas selle lavastuse loomise käigus avastasid midagi uut ka iseenda kohta?
Hea küsimus! Aga sellele ei ole üldse kerge vastata. Ma tahaks loota, et heal juhul avastame iga päev enda kohta midagi uut. Paljud avastamised on hoopiski taasavastamised. Ja need on veel kõige erilisemad, sest midagi puhastub veel selgemalt välja ja liigne pudeneb maha. Kui kanuumatkale lähed, siis on hea, kui paat liigselt kolu ja üleliigseid asju täis ei ole.
4. Milline stseen või hetk lavastusest puudutab sind isiklikult kõige rohkem?
Neid hetki on palju. Keeruline oleks ühte konkreetset välja tuua. Lavastuse loomine on teekond, mille pildiraamatut hiljem lapates on võrdväärselt olulised nii unine hommikukohv kui ka udune päikeseloojang. Olles ise ka näitleja, usun, et hea lavastus kasvab koos publikuga edasi, nii et loodan, et kõige puudutavamad hetked on alati alles ees.
5. Oled õppinud nii ajalugu kui ka teatrit. Kas ajaloolase pilk saadab sind lavastajatöös tänaseni?
Ma usun küll. Ajalugu on mind huvitanud kooliajast saati. Käisin ajaloo-olümpiaadidel ja lõpuks läksin ka ülikooli ajalugu õppima. See haridustee jäi mul küll poolikuks, aga minu teadmiste pagasis on ajalugu endiselt olulisel kohal. Usun, et eriti just lavastajatöös toetun tihtipeale oma ajalooalastele taustateadmistele. Nii teater kui ka ajalugu jutustavad meile lugusid. Lugusid, mis peegeldavad meile meid endid.
6. Milline on sinu jaoks hea teatri kõige olulisem tunnus?
Hea teater puudutab mind ja läheb mulle korda.
7. Kui sa ei oleks näitleja või lavastaja, millega võiksid täna tegeleda?
Kunagi arvasin, et oleksin kas jurist või ajalooõpetaja. Täna otsin iga vaba hetke, et leida tee loodusesse ja teha metsas tööd. See on kirjeldamatu rõõm, mis valdab, kui näed oma istutatud metsa jõudsalt kasvamas!
Foto: Kalev Lilleorg
8. Mida loodad, et publik „Vargamäe valvurist“ endaga koju kaasa võtab?
Ma loodan, et lavastus pakub publikule äratundmishetki, nagu teatri puhul ikka – nii naerva kui ka nutva maski näol. Ma loodan, et vaataja võtab kaasa Vargamäe kogu oma täiuses ning ebatäiuses. Sest Vargamäe vajab, et tema üle valvataks. Vargamäe valvamata ei saa.
