Sel suvel astub „Vargamäe valvuri“ laval üles Rakvere Teatri näitleja Märten Matsu, kelle jaoks on see esimene kord mängida Vargamäel. Rääkisime temaga sellest erilisest paigast, oma tegelastest, näitlejaks kujunemisest ning sellest, miks armastus ja julgus oma mõtteid välja öelda on selle loo keskmes.
Foto: Klaudia Tiitsmaa
1. Mis sind „Vargamäe valvuri“ juures kõige enam kõnetas?
Eelkõige võimalus mängida esimest korda elus Vargamäel. See paik on minu jaoks alati olnud kuidagi müstiline. Olen seal mõned korrad ise teatrit vaatamas käinud, aga lavale pole ma sinna varem sattunud. Mul on suur au ja hea meel, et saan sel suvel lõpuks selles imelises paigas mängida.
2. Kuidas kirjeldaksid oma tegelase suurimat sisemist konflikti?
Mul on lavastuses kaks tegelast – Juss ja Joosep. Juss on küll lihtne poiss, aga temaga samastun ma rohkem. Ta on kohati ebakindel, ei usalda ennast võib-olla piisavalt ning on üldse tagasihoidlikum kui teised Vargamäe elanikud. Arvan, et tema suurim konflikt seisneb selles, et tal ei ole Vargamäe elu ja armastuse jaoks piisavalt paksu nahka.
3. Mis oli selle lavastuse prooviperioodi suurim väljakutse?
Mõtlesin sellele päris pikalt, aga ausalt öeldes ei oskagi ühte suurt väljakutset välja tuua. Kui trupp on selline nagu meil, siis läheb kõik nii sujuvalt, naljakalt ja töökalt, et proove on lihtsalt lust teha.
4. Mida õpetab see lugu inimese kohta?
Et tuleb julgeda oma mõtteid välja öelda. Et raamatud teevad elu ilusamaks. Ja et armastus võidab alati.
Foto: Klaudia Tiitsmaa
5. Oled töötanud Rakvere Teatris juba mitu aastat. Kuidas on see teater sind näitlejana kujundanud?
Olen Rakvere Teatrile väga tänulik. Olen saanud mängida väga erinevaid rolle ning igaüks neist on mulle midagi uut õpetanud. Need kogemused on kasvatanud mind nii näitleja kui ka inimesena. Varsti saab täis üheksa aastat Rakveres ning olen kindel, et minus on veel palju kasvuruumi – nii inimesena kui ka näitlejana.
6. Kas sinu ettekujutus näitlejaelust tudengina kattub tänase reaalsusega?
Suures plaanis küll. Juba tudengina tegime koostööd erinevate teatritega ja saime üsna hästi aimu, milline näitlejaelu on.
Rakverre tulles ei osanud ma aga ette kujutada, kui palju hakkame mööda Eestit ringi sõitma. Alguses oli see päris kurnav, kuid sellega harjub kiiresti. Mul on hea meel, et saame teatrit viia ka nendesse Eesti paikadesse, kust inimestel ei ole lihtne Rakverre etendusi vaatama tulla.
7. Milline on sinu tööprotsess uue rolli loomisel?
See sõltub kindlasti rollist. Kõigepealt arutame ja analüüsime laua taga läbi tegelase eesmärgid, sündmused ja põhiülesanded ning nii tekib rollist esmane skelett. Kõige paremini hakkan tegelast mõistma aga siis, kui tõuseme laua tagant püsti ja hakkame proovis liikuma. Kui tekst tasapisi pähe jääb, hakkavad ilmnema ka rolli detailid ja nüansid.
8. Millist nõu annaksid noorele inimesele, kes unistab näitlejaametist?
Lugege, lugege ja lugege. Ja käige nii palju teatris kui võimalik.
9. Mis aitab sul väljaspool teatrit tasakaalu leida?
Mulle meeldib väga sporti teha – olgu selleks jõusaal, rattasõit või midagi muud. Füüsiline tegevus annab mulle palju energiat. Samuti meeldib mulle väga kalal käia. Kala ma küll eriti ei saa, aga see polegi kõige olulisem. Ilusa ilmaga kuskil veekogu ääres istuda, loodust sisse hingata ja lihtsalt kohal olla – see on võrratu. Mingis mõttes on see minu jaoks meditatsioon.
10. Mida loodad, et publik pärast „Vargamäe valvurit“ veel järgmisel päeval mõtleb?
„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.“
Foto: Klaudia Tiitsmaa