Teater Nuutrumi lavastus „Tundekasvatus“ räägib inimesest, kes otsib oma kohta ja teed maailmas, kuid jõuab ühel hetkel punkti, kus ümbritsev müra muutub liiga suureks. Poeetiline ja assotsiatiivne lugu puudutab üksindust, lähedust, kodutunnet, armastust ja vajadust olla päriselt mõistetud.
Lavastuses mängib mitut Tõnu teele jäävat tegelast Üllar Saaremäe, kes nimetab neid suunanäitajateks, verstapostideks, aga ka piduriteks ja seinteks, mille vastu põrgata. Jaanus Rohumaa lavastuses kohtuvad Saaremäe lavakaaslase ja lavastaja, tema poja Karl Roberti ning terve loomingulise meeskonnaga. Rääkisime Üllar Saaremäega „Tundekasvatusest“, tunnetest, teatrist, elukogemusest ja sellest, mida tähendab olla inimese kõrval siis, kui ta otsib vastuseid kõige olulisematele küsimustele.
1. „Tundekasvatus“ räägib inimesest, kes püüab maailmas hakkama saada, kuid ühel hetkel muutub ümbritsev müra lihtsalt liiga suureks. Mis sind selle loo ja materjali juures kõige esimesena kõnetas?
Eks ikka see oma koha ja tee otsimine kõnetas. See, et … „ainult koos olles saab minna ära ja olla eraldi“. See, et … „pean pugema välja, et pääseda sisse. Ma ei tea, mis on teisel pool kuristikku, aga ma pean selle üles otsima, või muidu pole ma elanud“.
2. Juba lavastuse pealkiri „Tundekasvatus“ paneb mõtlema sellele, kas ja kuidas me üldse õpime oma tunnetega toime tulema. Mida tähendab sinu jaoks „tundekasvatus“ ja kas sinu arvates saab inimene oma tundeid üldse kuidagi kasvatada?
Ikka saab. Aga esmalt tuleb neid tundma õppida. Neist aru saada … Pean tunnistama, et ma pole ise küll teadlikult tundekasvatusega tegelenud. Võib-olla vaid mõnega neist. Näiteks lein … Mitte et ma oskaksin seda tunnet valitseda, aga mingil ajal elus oli seda järjest ja päris palju. Õppisin sellega hakkama saama. Aga neid tundeid on teisigi, millega olen pidanud tegelema ja toimetama. Seega mingi aim mul sellest teemast on.
3. Sinu tegelaskuju on osa Tõnu loost ja tema teekonnast. Igal tegelasel on selles loos justkui oma ülesanne ja oma vaatenurk. Mis on sinu tegelase puhul see kõige olulisem kiht või küsimus, mida sina näitlejana tahad temas üles leida?
Minul on mitu tegelast mängida, kes on Tõnu teel justkui suunanäitajad või verstapostid. Mõni neist ka pidur või sein, mille vastu põrgata. Kõik need rollid on peamise teenistuses – et Tõnu lugu tuleks publikule selgelt kohale. Seda ma näitlejana otsingi, et olla kohal ja olemas, aitamaks peategelasel põhiliseni jõuda.
4. Näitleja toob paratamatult rolli kaasa ka iseenda – oma kogemused, suhted, vanuse ja arusaamad inimesest. Samal ajal tuleb tegelane iseenda elust ka eraldi hoida. Kui palju tuli selle rolli loomisel mängu sinu enda elukogemust ja kui palju püüdsid teadlikult luua tegelase maailma täiesti iseseisvalt?
Eks elu ja lavakogemus tule ikka kasuks. Mõne tegelase loomisel tuli kasutada rohkem fantaasiat. Et kuidas ta kõnniks ja kõneleks. Näiteks Jeesus. Isa Ülo rolli puhul kasutasin rohkem elulisi kogemusi. Arvan, et see oli õige tee. Teiste rollide puhul oli asi rohkem tunnetuslikku lähenemist otsiv.
5. Lavastuses puudutatakse teemasid, mis on tegelikult väga laialdased – üksindust, lähedust, kodutunnet, armastust ja seda, kui oluline on inimese jaoks olla päriselt mõistetud. Kui sa neid teemasid lavastuse sees vaatad, siis milline neist puudutab sind ennast kõige rohkem?
Tähtsad on nad kõik. Neid võib küll eraldi võtta, aga inimese sees on need tunded ju segunenud ja tihti ilma konkreetsete piirideta. Mõni tunne tungib vahel rohkem, vahel vähem esile, aga kindlasti eksisteerivad need koos. Mõistetavad ja olulised on need kõik.
6. „Tundekasvatus“ ei ole päris traditsiooniline lugu ja selle maailm on pigem poeetiline ning assotsiatiivne. Näitlejal on sellise materjali puhul ilmselt üsna suur vastutus leida õige tasakaal – olla aus, aga samal ajal anda publikule ka võimalus loosse sisse tulla. Kuidas sina seda tasakaalu otsid?
Arvan, et see tasakaal tekib siis, kui tead, mida lavale tegema lähed. Suur tähtsus on ka sellel, et jätad publikule võimaluse nende oma fantaasias asju lahti mõtestada. Mitte kõike must-valgeks mängida. Seda eriti luulel põhineva näitemängu puhul. Aga muidu ikka ka.
7. Lavastaja Jaanus Rohumaa käekirjas on palju otsimist ja poeetilisust ning sellise materjali puhul võib proovisaal olla üsna erinev sellest, mida tavapärase draama puhul ette kujutame. Milline on Jaanus lavastajana proovisaalis – kas ta annab näitlejale palju vabadust otsida või on tal pigem väga täpne visioon, kuhu ta tahab jõuda?
Selle lavastuse puhul on tal olnud väga täpne visioon. Mis aga ei tähenda seda, et ta ei annaks näitlejale vabadust. Antud materjal on tõesti väga erinev nn tavapärasest teatritekstist. Või mis see tavapärane siis ka ei oleks … Luulel põhinev tekst on iseenesest juba mitmeid tõlgendusi pakkuv, seega peab lavastajal olema väga kindel suund, kuhu näitlejad liikuma kutsuda. Muidu võid omadega rappa minna. Suureks abiks olid talle terviku loomisel ka kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Targo Miilmaa ja meie kõigi suur abiline, koreograaf ja kehadramaturg Kristina Paškevicius. Usun, et nüüdne tervik on see, mida ta tahtis.
8. Sina ja Jaanus Rohumaa olete lavaka kursavennad. Kas pärast kõiki neid ühiseid ja eraldi läbi käidud aastaid on teineteisega töötades alles ka mingi äratundmine või ühine „lavaka keel“, mida kõrvalolijad võib-olla ei märkagi?
Jah. See teineteise mõistmine on olemas ja ikka alles. Ei pea kõike sõnadega lahti rääkima. Kui arusaamine on üks, piisab vaid sellest, kui saad aru, mis suunas minna. Usun, et nii Saara kui ka Karl Robert on samas paadis. Ma ei tea, kui palju neil iseendi sees oli vaja „tõlkida“ või vasteid leida … Ja kui nad ei saanud kohe aru, küsisid ja täpsustasid ülesanded üle. Ma ei näinud, et mingisugune mõistmatus oleks tekkinud. Või et Jaanus oleks pidanud nendega rohkem tegelema või asju üle seletama kui minuga.
9. Üks „Tundekasvatuse“ eriline kihistus on sinu ja Karl Roberti koos laval olemine. Te olete küll mõlemad näitlejad, aga teie lavaväline suhe on hoopis teistsugune kui tavapäraste lavapartnerite puhul. Kas see muudab kuidagi teie omavahelist näitlejate dünaamikat või suudate lavale astudes ikkagi täielikult tegelaste maailma minna?
Oleme tegelikult päris palju koostööd teinud. Meil on ka ühine õpetaja – Kalju Komissarov, kes meid mõlemaid teatrimõttes „ujuma“ õpetas. See on väga oluline ja ühine alge erialaliseks mõistmiseks. Ja hilisemate koostööde puhul oleme ka omavahelise keele omandanud. Seega on see üks järjekordne kokkusaamine. Seda väga põnevas vormis.
10. Ja kui nüüd vaadata seda sama olukorda teise nurga alt – mitte isana, vaid näitlejana –, siis kas Karl Robertiga koos laval olemine paneb sind ka iseennast või omaenda näitlejatööd kuidagi teistmoodi vaatama?
Ei pane enda tööd teisiti vaatama. Pigem paneb vaatama, et Karl Robert on väga heas vormis ja see roll on temani jõudnud väga õigel hetkel. Ta veab lugu väga nõtkelt ja intelligentselt. Suurepärane töö. Minu ülesanne ongi tema jaoks partnerina olemas olla.
11. Lavastuse üks keskseid küsimusi on see, kuidas inimene õpib oma tunnetega elama. Elu jooksul koguneb meil kõigil kogemusi ja ilmselt ka arusaamist iseendast, aga samas muutuvad küsimused võib-olla järjest keerulisemaks. Kas sinu arvates muutub tunnetega hakkama saamine vanusega lihtsamaks või tuleb lihtsalt uusi kihte juurde?
See on nüüd küll keeruline küsimus … Tahaks öelda, et lihtsamaks. Ja mingite tunnetega ongi lihtsam hakkama saada. Samas avastad endas midagi, mida nooremana nii palju ei tundnud. Kindlasti tuleb juurde uusi kihte, millest varem aimugi polnud … Jah, siin ei ole ühest vastust.
12. Kui oled teatris nii kaua töötanud ja mänginud väga erinevaid inimesi, siis koguneb ka päris palju teadmisi inimese kohta. Mis on sinu enda jaoks aastatega muutunud selles, kuidas sa inimest vaatad – nii laval tegelast luues kui ka päriselus?
Arvan, et elus (seega ka rollides) on minusse suurel määral lisandunud mõistmist ja tolerantsust teistsuguse maailmapildi suhtes kui mul endal. Nooremana oli ikka „minu tõde“ ja vale. Usun, et see ei ole taandareng. Pigem vastupidi.
13. Sa oled teatris olnud aastakümneid ja selle aja jooksul on kindlasti olnud väga erinevaid rolle ja lavastusi. Mõni töö lihtsalt tuleb ja läheb, mõni jääb aga pikemaks ajaks endaga kaasa. Mis sind ennast teatris jätkuvalt käivitab? Millal tekib tunne, et just seda lugu on päriselt vaja rääkida?
Eks see tuleb mingist äratundmisest, enese sees tõstatunud probleemidest või teemadest, mis mõne materjaliga haakuvad. Noorematel noorte teemad, vanematel teised. Aga kindlasti on aegadeüleseid lugusid, mida ikka ja jälle jutustada. Neid, mis puudutavad põhilist. Inimeseks olemist. Selle erinevaid külgi ja tahke. Nii sisemisi kui ka väliseid. Peab küsima ja otsima vastuseid.
14. Ja lõpuks tahaksin tulla tagasi „Tundekasvatuse“ juurde. Teater võib anda publikule väga erinevaid asju – mõne mõtte, küsimuse, äratundmise või lihtsalt ühe emotsiooni, mida endaga koju kaasa võtta. Kui inimene tuleb „Tundekasvatust“ vaatama ja lahkub pärast etendust saalist, siis millise mõtte või tundega sa tahaksid, et ta koju läheks?
Kui vaatajal on kunagi tõstatunud küsimus „olla või mitte olla“, siis loodan, et pärast meie lavastuse vaatamist on vastus ühene – olla! Kui aga seda küsimust pole kunagi tekkinud (olgu see vaid nii!), loodan, et vaatajal on kaasa võtta kirgastav kunstiline emotsioon, mis talle elujõudu annab ja uuesti teatrisse toob.