Kellele tuntud kui lavastaja, kellele näitleja või teatri juhina, kellele hoopiski kinolinal hinge läinud – Peeter Tammearu võib tingimata pidada igati laia haardega loojaks.
Teater Nuutrumi üleskutsel võtab Tammearu sel kevadel taas lavastaja rolli, 1.aprillil esietendub tema juhtimisel Tallinna Vaba Laval “Väikesed saladused”, mis sündis koostöös autori Andrus Kivirähkiga soovist luua materjal neljale andekale vabakutselisele naisnäitlejale.
Esitasime omalt poolt Peetrile mõned küsimused, et uurida muuseas, milline on tema läbisaamine saladustega ning millist rolli need mängivad omavahelistes suhetes.
____________________
Milline on Sinu senine kokkupuude Teater Nuutrumiga?
Teater Nuutrumi juurde juhatas mind Merilin Kirbits, kes Nuutrumi suvelavastuses osales. Sealt tuli ka pakkumine. Ise ma teie lavastusi veel näinud polnud, kuid olin kuulnud vaid head – põhjalik, positiivne ja südamega tegev teater.
Mis Sind antud näidendi juures köitis?
Tellisin Andruselt näidendi neljale osatäitjale seega sellega töötama hakkamine oli igati loogiline ja sobis ka teatri pakkumise ja soovidega. Ent Kivirähki uus näidend on kindlasti sündmus ja on põnev olla tema materjalide elluäratamise juures.
Milline on Sinu suhe saladustega – kas neid on pigem palju või mõni üksik? Kas nende pidamine on kerge või pigem keeruline?
Eks igal inimesel on mõned saladused, vahel ka mõned veidrused, mida häbenetakse või siis laiemale avalikkusele ei reklaamita. Suuremaid saladusi mul pole, on vast mõned unistused, mis üldiselt mõeldud unistusteks jäämagi.
Vahel on mõne saladuse väljarääkimine teadlik provokatsioongi – näed, mis selle tagajärjel nihkvele või liiklema läheb.
Kui asi puudutab suhteid, siis kas väikesed saladused on tervisliku suhte alustalaks või komistuskiviks?
Kui asi puudutab suhteid, siis ei ole vist olemas väikseid või suuri saladusi. Iga inimene vajab suhtlemise kõrvalt omaette olemise ruumi ja tark on seda vastastikku väimaldada, et patareid jälle täis laadida. Nagu öeldakse – mägi ilma oruta pole enam miski mägi.
Saladusi ei tohiks segi ajada petmiste ja salasuhetega – kuigi ka see võib olla suhete tõeliseks püsimiseks vajalik kool. Tõelised suhted tulevad sellest puhastununa välja, tühi-tähi laguneb. Nii on kõigega selles looduse ringis. Oluline on, et suhetes leitaks üles värskus ja soov suhet värskendada – vanas vaasivees lill kiduneb.
Ja mis veel – naiste saladused võivad vahel väga kummalised olla, eriti kui tegu nii vana rahvaga nagu meie. Aga las need saladused jäävad praegu saladusteks, mis avanevad etendust näinutele.
Näidendi tegevus toimub Pärnus, kas lavastuse jaoks ammutasid inspiratsiooni ka mõnest isiklikust kogemusest suvepealinnas?
Näidendi tegevus toimub XX sajandi alguse provintsilinnas. See, et autor on ta juhuse tahtel Pärnuks nimetanud, pole vast tähtis. Küll aga see, et linnas voolab jõgi, kusagil on meri ja ta on kuurort oma paraja suurusega. Minu jaoks pole Pärnu suvepealinn, ta on mu kodulinn, kus olen sündinud ja üles kasvanud.
Eks mul mingi ettekujutus sellest tegevuspaigast on – jõesuudmes, sadama lähedal asuvast kaupmehemajast, Vallikääru lähedal on seda arhitektuuri üksjagu. Ja meenuvad teatud tänavad, tegelaste konkreetsed marsruudid ja mõned kohvikud, mis tollal olemas olid. Ja kirik. Ja kesklinnas asuv raudteejaam.See on tore, et näidendi tegevus toimub Pärnus, olen selles mõttes näitlejannadest sammukese ees, kui see peaks vajalikuks osutuma. Aga näidendi mõistes pole see muidugi üleliia tähtis.