Foto: Stanislav Moshkov
Elina Pähklimägi on laval alati kirglik ja pühendunud – olgu ta siis külanõid, keerulise saatusega naine või kellegi saladusi kandev sõber.
Veebruaris jõuab lavale Nuutrumi uuslavastus Nimi, kus Elina kehastab Elisabethi – naist, kelle minevik ja sõprussuhted on täis rääkimata tõdesid ja allasurutud emotsioone. Uurisime temalt, mis teda selle rolli juures köitis, milliseid väljakutseid see esitab ning mida ta Eesti teatri hetkeseisust arvab.
Milline on olnud sinu senine kokkupuude Nuutrumiga?
Teater Nuutrumi mängukavas on juba kolmandat suve järjest Jaanus Nuutre lavastatud Naisteranna needus. See lavastus on mulle äärmiselt armas – lisaks imelistele lavapartneritele on mul seal kehastada üks väga keerulise elu ja saatusega naine, külanõid Lemme.
Mis on sinu selle hooaja suurim teatrielamus?
Mõtlesin ja mõtlesin, aga ei suuda selle hooaja suurimat teatrielamust meenutada – sellist, mis oleks mind sügavalt puudutanud ja pisarateni viinud. Ometi olen sel hooajal teatris käinud. Küll aga on minuga endiselt kaasas kahe aasta tagune Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt Macbeth. Näen seda mõnikord lausa unes. Seal on üks stseen, mis on nii mõjuv – Lepo Sumera muusika ja enda kujutlusvõime loovad õudustäratava pildi: laval on laps, ema, tumedas mõrtsukad. Samas on kõik justkui helge ja ilus.
Tookord oli see stseen mulle väga häiriv, kuid ajapikku on see settinud ja omandanud hoopis teise mõõtme. Ja see ongi minu jaoks teatriime – kui laval nähtule mõtled veel tükk aega hiljem ega jäta seda lihtsalt saali maha.
Kuidas hindad Eesti teatri hetkeseisu? Kas on midagi, millest Eesti teatris puudust tunned?
Ma arvan, et Eesti teatril läheb väga hästi. Lisaks riigiteatritele tegutseb ka terve hulk vabatruppe, kes ajavad oma asja. Igal õhtul mängitakse kümneid etendusi, publikut jagub, rahvas armastab teatrit. Piletitele joostakse lausa tormi – inimesed istuvad kindlameelselt arvuti taga, et jumala eest saaks lõpuks ihaldatud piletid. Ja siis oled järjekorras number 1589…
Ainus suur probleem minu jaoks on saalide puudus, eriti teatrite puhul, kellel puudub oma isiklik mängupaik. On olemas soov, materjal, näitlejad, isegi rahastus. Aga saale ja prooviruume lihtsalt ei ole. Nii et kui kellelgi on ideid või ruume, mis sobiksid teatritegemiseks, andke endast valju häälega teada!
Mis sind „Nimi“ näidendi juures enim köitis, et otsustasid rolli vastu võtta?
Kõige enam köitis mind nii mulle pakutud roll, Elisabeth, kui ka see, mis hakkab vaatajate ees lahti rulluma. Sõpruskond, kus pole aastaid räägitud tõtt, hoitud saladusi, alla neelatud solvumisi… See kõik on kuhjunud ja kuhjunud, kuni ühel õhtul langevad kõik maskid. Veidral kombel tundsin ma end selles äratuntavana.
Mida võib teha ühe naisega see, kui ta tahab, et kõigil teistel oleks hea, unustades sealjuures iseenda? Kuidas on võimalik end nii ära kaotada, et muutud peaaegu nähtamatuks?
Foto: Mari Rostfeldt
Kas ja miks on see lavastus praeguses hetkes oluline?
See lavastus tõstatab minu jaoks kaks küsimust:
- Kui vabad me oma valikutes ikkagi oleme?
- Kas teistele elamine on jätkusuutlik – kuidas elada ja armastada nii, et sa ei kaotaks iseennast?
Milliseid mõtteid või tõdemusi oled käesolevast materjalist oma argiellu kaasa võtnud?
Püüan olla iseenda vastu ausam – mitte mõelda pidevalt eelkõige teistele, vaid ka iseennast mitte ära unustada. Mul on ikka kalduvus panna kõigepealt teistele hapnikumaskid ja siis avastada, et end aidata enam ei jõuagi. Ja kompromissid ei meeldi kellelegi.
Milliseid väljakutseid esitab Elisabethi karakteri mängimine?
Elisabeth on oma loomult palju kinnisem kui mina, ja tema energia on minu omast erinev (võib-olla ka elukutsest tulenevalt). Kui ma lavakas õppisin, ütles mu õpetaja Kärt Tomingas, et ma ei tohiks olla „kolhoosi esinaise” energias.
Elisabethil on aga just seesama „kolhoosi esinaise” energia – kuid hillitsetud moel, nii et ta ise jääb sealjuures nähtamatuks.
Oled öelnud, et trenn on miski, mis takistab sul oma mõtetega hulluks minemast. Kas ka teater võib hulluks ajada?
See on väga hea küsimus enne peaproove! Tahaks kohe südametäiega vastata, et jah, ajab küll. Aga ei. See on loomeprotsessist tulenev rahulolematus iseendaga – kui mõte on selge, aga su instrument ei tule veel järele. Ebakindlus, otsimine – see on protsessi osa.
Teater ei aja mind kindlasti hulluks, pigem on see paik, kus hulluks ajavad probleemid jäävad ukse taha.
Millised võiksid olla veel vallutamata mäed sinu elukutse juures?
No Juliat ma vaevalt enam mängin.
Aga loodan, et elu toob mulle rolle, mis on psühholoogiliselt keerulised. Millega tuleb vaeva näha, leida kasvõi nui neljaks oma tegelase käitumisele põhjendus. Ja loodan ka jätkuvalt lavastada.
Vaata mängukava siit: https://nuutrum.ee/tulemas/nimi