Foto: Marko Saarm
Näitlejatöö nõuab suurt julgust – end avada, proovile panna ja vahel ka haavatavaks teha. See on kunst, mis sünnib tundlikkusest ja eneseületusest. Karl Robert Saaremäe räägib avameelselt oma esimesest koostööst Nuutrumiga, näitlejate erilisest tundlikkusest ning lavastusest „Nimi”, mis teda kohe esimesel lugemisel köitis. Miks otsustas ta Vincenti rolli vastu võtta? Milliseid väljakutseid see esitab? Ja mida võiks publik etendusest kaasa võtta?
Milline on Sinu senine kokkupuude Nuutrumiga?
Piinlik tunnistada, aga oleme varasemalt alati kuidagi teineteisest mööda jooksnud. Jaanus on mind nii mõnelgi korral erinevatesse Nuutrumi projektidesse kutsunud, aga olen alati pidanud ära ütlema – enamasti juba sõlmitud kokkulepete tõttu mujal. Aga nüüd viimaks on mul võimalus!
Oled öelnud, et näitlejad on hellad, kui keegi neile õige koha peal halvasti ütleb. Mis on Sinu jaoks olnud need tundlikud hetked?
Praegu tundub mulle, et halvasti ütlemiseks ei olegi „õiget kohta” – see on juba iseenesest vale.
Ma ei mäleta täpselt, millises kontekstis seda kunagi öeldud sai, aga arvatavasti pidasin ennekõike silmas, et näitlejad on õrnad. Inimesed on ju üldse õrnad, aga näitlejad ja laiemalt kunstnikud kuidagi eriti. Nad on maailma suhtes äärmiselt tundlikud ja vastuvõtlikud – nad peavadki olema. Neil on justkui eriti tundlikud „antennid”, ja nad on pidevalt valmis end narriks tegema, oma hinge lahti rebima, võiks isegi öelda, et end alasti võtma ja alandama – heas mõttes.
Ma usun, et näitleja üks põhiülesandeid on end avada – häbenemata. Alles siis võib publik eneses sarnasesse kohta jõuda. Aga sellise koha avastamiseks ja avamiseks tuleb olla nii õrn kui ka julge. Muidugi ka sitke, elastne ja painduv, aga samas habras ja tundlik. Kivil ei ole tundeid ja seepärast ei ole kivi ka nii huvitav teatris vaadata kui (õrna) inimest. Kui selliste inimestega halvasti või jämedalt käituda, võivad nad haiget saada.
Ma arvan, et inimene, kes end avab, kuid petta saab, peab palju vaeva nägema, et ta end kunagi taas avada julgeks. Ja see ei kehti ainult näitlejate puhul.
Mis Sind „Nimi” näidendit lugedes enim köitis, et otsustasid rolli vastu võtta?
Näitleja otsib alati erinevaid väljakutseid. Kui Jaanus 2024. aasta suvel selle materjali mulle lugeda andis, tundsin, et nüüd oleks täpselt õige hetk midagi sellist teha. See on psühholoogiline, kohati ebaloogiline, vaimukas, terav ja intrigeeriv lugu – nõudlik materjal.
Vincenti karakter on huvitav – ta on minust parajalt erinev, aga mingil tasandil ka väga sarnane. Mul oli kuidagi julgust, jõudu ja tahtmist neid kihte avama hakata.
Jaanusega olin juba ammu tahtnud midagi koos teha ja praegu paistab, et see hetk saabus täpselt õigel ajal. Lisaks muidugi partnerid: Elinaga olen küll kunagi lava jaganud, aga nüüd on meie suhe hoopis midagi muud; Jussiga olin ajanud muid asju ja soojad suhted tulevad lavapartneritele alati kasuks; Ragnarit ja Amandat olin juba mõnda aega huviga jälginud – neis on väga palju neid õrnu omadusi, mida ma inimestes imetlen. Kokkuvõttes on selliste armsate inimestega mängimine tõeline privileeg.
Foto: Mari Rostfeldt
Mis on seni olnud suurimad üllatused ja väljakutsed käesoleva tööprotsessi juures?
Protsess on tegelikult väga sujuvalt kulgenud. Üks mu kallis kursuseõde ütles kunagi: „Ma kartsin, et see protsess on selline tõkat-tõkat, aga võta näpust – see on hoopis vopsat-vopsat.” Minu arvates kirjeldab see hästi ka meie „Nime”.
Ma küll ei kartnud, et see on „tõkat-tõkat”, aga olen enda suhtes üsna nõudlik ja alles otsin seda Vincenti. Ühest küljest tahaks talle kiiresti küüned taha saada, teisest küljest aga ei taha teda täita ainult esimeste mõtetega.
Suurim üllatus on võib-olla olnud see, et nii ägeda kambaga võib ka päris lõbus olla. Ent minna on veel – kindlasti tuleb ette ka raskeid hetki ja unetuid öid, aga see käib paratamatult selle ameti juurde. Loodetavasti on lõpuks nii tegijad kui ka vaatajad üllatunud ja rahul.
Milliseid väljakutseid Vincenti karakteri mängimine esitab?
Vincent on kiire, kerge, terav, julge, äkiline ja väga enesekindel. Neid omadusi tuleb endas üles otsida. Kuigi ma ise olen vahel unistavam, rohkem läbi mõtlev ja teistega arvestavam, siis Vincentis on midagi, mis on vabadusele väga lähedane. Kui see kätte saada, tekib selline lendamise tunne.Ta ei analüüsi oma tegevusi liialt – jutustajagi ütleb, et „ta kihutab läbi elu nagu rong läbi öö”. Ta on sihikindel ja eesmärgistatud, ta liigub alati edasi. Näitlejalgi on tarvis laval selliselt elada – kõik öeldud sõnad ja tehtud teod on minevik, edasi tuleb minna.
Mida võiks publik lavastusest kaasa võtta?
Publik võiks avatud meelega meie tegelastega kaasa mõelda. Kas meil on mõned nimed, mida varjutab nii tugev ajaloo taak, et neid enam puhtaks ei pese? Kas me võiksime oma kallitele sõpradele ja pereliikmetele öelda, et armastame, täname ja neist lugu peame – enne kui on liiga hilja ja sõnad enam midagi ei tähenda? Kas aus olla on tõesti nii keeruline, et kui kord mask on ette pandud, ei saa seda enam ilma valuta silmadelt võtta?
Ma ise tunnen tihti, et pagan – lasin hetke käest! Oleksin tahtnud seda inimest veel tugevamalt kallistada või talle öelda, mida ma päriselt tunnen. Aga nii lihtne on jääda pinnapealseks ja leppida mõttega, et „nii on ju alati tehtud”. Kui aga võtta see hetk ja lubada kallid inimesed oma naha alla, siis pääseb armastus valla ja enam ei ole õiget või valet.
Kui Karl Robert poleks näitleja, oleks ta…?
Kirjanik. Ma arvan, et kui ma oleksin veidi vähem edev, siis oleksin veel rohkem omaette ja kirjutaksin novelle.
Foto: Mari Rostfeldt
„Nimi” pileteid saad soetada siit