Foto: Kalev Lilleorg
Intervjuu lavastuse “Härra Ibrahim” kunstniku Ketlin Saaremäega.
Kuidas tekkis sinu visioon lavakujunduseks? Millised visuaalsed või mõttelised lähtepunktid sind inspireerisid?
Lavakujunduse ja kostüümide idee kasvas välja nii lavastuse materjalist kui ka lavastaja kontseptsioonist, mis rõhutas loo täpsust ja minimalismi. Soovisin, et kujundus toetaks seda põhimõtet ning looks ruumi, kus lugu saaks kõlada võimalikult selgelt ja siiralt.
Millised väljakutsed olid selle lavastuse kunstnikutöös võrreldes varasemate lavastustega? (Näiteks tehnilised piirangud, ruum, eelarve jm)
Lähtusin sellest, et iga ese peab toetama tervikut ja olema mitmekülgselt kasutatav. Väljakutse seisnes tasakaalu leidmises lihtsuse ja liigse tähendusrikkuse vahel.
Teete tihiti Üllariga lavastusi tandemis. Kuidas toimib teie koostöö — kui palju on sul vabadust ning kui palju Üllar oma soovid sulle ette ütleb?
Kuulan esmalt Üllari visiooni ja seejärel pakun välja oma kujundusideid. See on dialoog, kus otsime ühist visuaalset keelt. Loomulikult sõltub minu kujundus sellest, kas tegu on suuremahulise või minimalistlikuma tööga. Oma piirid seab ka produktsiooni võimekus.
Mis on sinu eesmärk lavakujunduse kaudu — mida tahad, et publik tunnetaks või kaasa mõtleks? (Nt kas on mõni konkreetne meeleolu, metafoor või visuaalne sõnum, mida oled tahtnud lavastusse tuua?)
Lähtun lavakujunduses ja kostüümides eelkõige ajastust ja olustikust. Soovin, et publik tajuks neid pigem läbi loo kui iseseisvate osadena.
See on sinu esimene kokkupuude Teater Nuutrumiga. Kuidas on sujunud senine koostöö?
Koostöö on sujunud loomulikult, ladusalt ja loominguliselt. Hindan väga teatrijuhi suhtumist mõelda suurelt ja teostada täpselt.