Särav ja tarmukas Liisa Pulk kehastab Raimond Valgre 110. aastapäevaks valmivas lavastuses ühekorraga kõiki viit näidendi naiskarakterit. Põlise pärnakana olevat Valgre lood Liisale justkui ema piimaga kaasa antud, ent värske lavastus on andnud võimaluse esitada südamesse jälje jätnud lugusid oma tõlgenduses.
19.oktoobril Kultuurikeskus Kajas esietenduv Teater Nuutrumi “Peaksime rääkima Raimondist” toob publiku ette Valgre loo tõsisema draamavõtmes, käsitledes seni avamata külgi Raimondi elust ja loomingust.
Mis nägu on sinu jaoks algav teatrihooaeg? Kuhu on sinu silme läbi Eesti teater jõudnud 2023. aasta sügisel oma rõõmude ja kitsaskohtadega – millised on sinu ootused ja lootused lähitulevikuks?
Milline on praegu Eesti teatri nägu? Ma ei tea. Ja ei soovi ka analüüsida. Jah, mu elus oli periood, mil mõtestasin pidevalt, mis on teatrimaastikul puudu ja mida on üleliia palju. Praegusel hetkel ei näe ma selliseks mõtestamiseks enam mingit vajadust.
2023. aasta sügisel on nii palju muid teemasid, mida analüüsida. Eelkõige sotsiaalseid ja poliitilisi. Minu ideaalmaailmas võiks need mõttekäigud seejärel ka teatris avalduda. Aga mitte tagasihoidlikult kõigile sobivas kastmes, mitte läbi lillede ja mõistmatute metafooride, vaid pööraselt piire kombates. Tagajärgedele mõtlemata. Tunnen puudust päevakajalisest sotsiaalkriitilisest teatrist. Unistan loojate kooslusest, kel oleks tahet ja nutti ümberringi toimuvale kiirelt teatrikeeles reageerida. Loodan, et ühel hetkel leian endale mõttekaaslased.
Nii teatris kui mujal võiks olla piisavalt palju inimesi, kes julgeksid möllata. Go crazy, go wild! Ja et mitte seda vabadust tappa, ei peaks kõike üleliia analüüsima ja kritiseerima.
Oled öelnud, et sinu unistused on alati olnud seotud tööga, millised tööalased unistused on sul nüüdseks kinni püütud ja millest unistad tänasel päeval?
Pigem olen ma lõpuks ometi aru saanud, et maailmas on ka palju muud peale teatri. Väga vabastav avastus. Kahju, et see minuni naeruväärselt hilja jõudis.
Suurimad väljakutsed ja õnnestumised hetkel (vabakutselise) näitleja ametis?
Vabakutselise elu on rutiinivaba elu. See viib sind kokku nii paljude erinevate loojatega, viib sind nii paljudesse paikadesse, kuhu muidu ei satuks. Vabakutselise elustiil on nagu lõputu rollercoaster. Ja see on väga lõbus. Lõbus sinnamaani, kuni ühel hetkel on sul 2 väikest last. Siis ei saa elu enam olla lõputu road trip.
Võibolla ongi praegu suurim väljakutse lahendada küsimus “kuidas edasi”.
Millised on senimaani olnud suurimad üllatused ja väljakutsed lavastuse “Peaksime rääkima Raimondist” tööprotsessis?
Tüki lavastaja ning autor otsustasid, et kõiki naistegelasi võiks mängida üks ja sama näitlejanna. Miks? Sest kõigis neis Valgre elus figureerinud naistes olevat midagi sarnast. Hetkel ma otsingi vastust küsimusele, milles see sarnasus seisnes. Mis oli neid naisi ühendav lüli? See on paras pähkel, mida pureda.
Ma mängin selles lavastuses viit erinevat karakterit. Üks neist ütleb sellised sõnad:
“Raimond teeb ju ise oma laulude sõnad. Ütleb – selleks peab kogu aeg armunud olema. Abielu ei ole luule jaoks hea pinnas. Armumine, vaat sealt sünnib poeesia. Nii et kui tal on vaja tunda, et ta on armunud, siis tundku. Kasvõi ühepoolselt. Tal pole vist vajagi, et keegi talle vastuarmastust pakuks, tal on ainult seda tunnet vaja, et ta ise on armunud. Kui keegi hakkakski vastu armastama – ta jookseks ära.”
Suur osa neist minu kehastatavatest naistest oli Valgrele inspiratsiooniks, kuid ükski neist ei viskunud Raimondi jalge ette. Äkki neid ühendav lüli oligi just eneseteadlikkus?
Mitut Raimond Valgre laulu teadsid peast enne lavastusega tööle hakkamist? Oled leidnud ka uusi lemmikuid?
Kui proovidega alustasime, siis üks meie näitlejatest rääkis loo, et käis just nelja tuttavaga koeri jalutamas, rääkis neile, et teeb tükki Raimond Valgrest ja keegi neist inimestest ei teadnud, kes on Valgre. Mina seevastu olen üles kasvanud teistsuguses reaalsuses, Pärnus on Valgre lood justkui kõigile emapiimaga kaasa antud. Mulle on alati tundunud, et Valgre müüt ümbritseb meid kõikjal.
Tema laulude sõnu pole ma kunagi teadlikult õppinud, aga miskipärast on nad mul peas. “Muinalugu muusikas”, “Saaremaa valss”, “Helmi”, “Ma olen liig halb”, “Mul meeles veel meloodia”, ” Õige valik” jne…
Kõige erilisema tunde tekitab minus lugu “Tiiu”. Ma ei elanud oma isaga igapäevaselt koos, aga üks kõige erilisemaid “issi väikese tütre” mälestusi on see, et isa mängis mulle aeg-ajalt kitarri ja laulis:
“Tiiu-Tiiu-soole-mio,
Sa-minu-päike-sontse-majoo.
Igas-keeles-oled-see-kes
Õnne-ja-rõõmu-ellu-mul-toob…”
Ja miskipärast on minus alati tekitanud külmavärinaid lugu “Joogilaul (Ma võtan viina)”. Olen seda kuulnud igasugustes esitustes, ka sellistes süldipeo tantsulistes variantides, mis minu jaoks selle loo sisemise tundega üldse kokku ei lähe.
Olen mõelnud, et tahaksin seda kunagi mingis tükis esitada. Ja kui esimest korda käesoleva lavastuse tekstiraamatu avasin, siis avastasin, et üks minu tegelane laulabki seda lugu. Eks lavastajal oli vist esialgu selle loo lavale toomisest oma nägemus. Aga mulle tundub, et oleme jõudnud sinnamaani, kus saan seda esitada täpselt nii nagu mu sisetunne ütleb.
Milliseid mõtteid või nentimusi oled käesolevast lavastusprotsessist argiellu kaasa võtnud?
Üks mõte on mind tõesti selle lavastusprotsessi algusest kummitanud. Ja see ei ole saanud inspiratsiooni näidendist paberil vaid trupi sünergiast – kohtumisest nende inimestega, kellest enamikega olen proovisaalis esimest korda.
Liiga tihti püüame end ümbritsevat kontrollida. Mõtleme kodus teki all välja, kuidas asjad meie ideaalmaailmas olema peaksid ja üritame siis kogu hingest kõike sinnapoole juhtida. Kõike kontrollida, uskudes, et nii saavutame parima tulemuse. Ja seda tehes ei märkagi, mis juhtub hetkes, milliseid ootamatuid ja põnevaid teeradasid elu meile pakub. Radasid, millel kõndimine võib olla palju põnevam kogemus kui see, millest ise kramplikult kinni hoiame.
Raimond Valgre lugu on räägitud pealtnäha palju – kas ja miks see lavastus on praeguses hetkes oluline?
Ma ei tea, kas on räägitud. Hea, kui on.
Ma küsiks niipidi – mille pärast me praegu nii korralikult oma kaitsekulutuste eelarvet suurendame? Miks me tahame hoida just seda maatükki ja neid inimesi siin? Me võiksime iseenesest elada ju ükskõik kus. Ainus, mis meil on ainult siin ega saa iial olema kuskil mujal, on meie kultuur ja meie keel. See miski, mis meid siin ühendab on keelel ja kultuuril põhinev kollektiivne teadvus. Kusagil mujal maailmas ei tea iga tänaval vastutulija, et Sipsik on sinise-valge triibuline; et Kikimiki ostis 12 aastat hiljem oma maja tagasi; et kui sa ütled “redel”, siis ma vastan, et su sitt on vedel.
Ja et Valgre kirjutas “Saaremaa valsi” tegelikult hoopis minooris. Just sellepärast peaksimegi jälle rääkima Raimondist.
Oskad sa välja tuua möödunud hooaja suurima jälje jätnud teatrielamusest?
Lauri Lagle “Kõik jõed voolavad merre” viis mind sellisele rännakule, et ise ka ei uskunud.