Liisa Soolepp on kunstnik, kes teostab oma loomingulist visiooni nii moekunstniku, kudumidisaineri kui teatrikunstnikuna. Aastatel 2014–2015 oli Soolepp ka Ugala peakunstnikuks.
Uurisime Liisa käest, kuidas ta teatri- ja moemaailma vahel navigeerib, mis teda oma töös paelub ning kuidas ta kunstnikuna peagi Tartu Uues Anatoomikumis esietenduvale lavastusele “Õppetund” lähenes.
Oled alates 2008. aastast töötanud moe- ja kudumidisainerina, sealjuures kujundanud ka lavastusi ning 2014–15 olnud ka Ugala peakunstnik. Kuidas jõudsid moekunstnikuna teatrimaailma? Milline näeb sinu jaoks välja kahe valdkonna sümbioos?
Teatrisse jõudsin oma tegemistega esimest korda Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiilitudengina, kui tegin teisele kunstnikule (Mihkel Ehala) kostüümide näol kaastööd. Sealt see kuskilt hargnema hakkas. Alguses tegin põhiliselt kostüüme, siis tulid ka esimesed lavakujundused. Kahe valdkonna sümbioos on minu jaoks kujunenud väga loomulikult. Kuidagi need isegi tasakaalustavad teineteist – vahepeal on rõhk rohkem ühel ja siis jälle teisel. Siiani on mulle see vaheldusrikkus igal juhul väga meeldinud.
Kui disainerina saan otsuseid teha üsna idividualistlikult, siis teatrikunstniku töös on kapteniks lavastaja ja protsessi käigus arvestan kogu trupiga. Ka selles mõttes toimivad need erinevad valdkonnad oma dünaamikas tasakaalustavalt. Suures plaanis käib mäng ikka samade elementidega: kontseptsioon, värvid, vormid, materjalid, detailid. Võib-olla suurimaks erinevuseks ongi distants. Kui moeloojana on mu looming kogemise mõttes vastu nahka, siis teatritöös on vahemaad sõltuvalt ruumi suurusest kuni paarkümmend meetrit ja sellega tuleb erinevaid valikuid tehes arvestada.
Kuidas näeb välja sinu kui lavastuse kunstniku loominguline protsess?
Kõik protsessid on õnneks hästi erinevad. On olnud töid, kus näidendi tuum on lavastajaga vastastikku kohe nii terav ja selge, et inspiratsiooni kanalist kukub piltlikult öeldes öösel ZIP-fail (mitmest failist koosnev „pakitud” faili) alla ja jääb vaid üle lahti pakkida ja ära vormistada. Ja on olnud töid, kus käivitavasse punkti jõudmine on nõudnud rohkem aega ja otsimist.
Seni on parim strateegia ideede genereerimiseks liikumine. Kui päeval loen ja laen ennast kõikvõimaliku inspireeriva materjaliga, siis parimad pildid ja üldistused tekivad tihtipeale õhtul koeraga jalutama minnes. Üldiselt mulle tundub, et loomingulisus on muskel nagu iga teinegi. Mida rohkem sellele aega pühendada, seda parem on toonus ja seda kiiremini saab ennast käima.
Kuidas jõudsid lavastaja Priit Strandbergiga koostööni Eugene Ionesco näidendi “Õppetund” lavastamise protsessis?
Priidu puhul on mul jäänud mulje, et ta on kunstnike suhtes üsna usaldav, igaljuhul on need omavahelised ideearendused toimunud hästi loomulikult ja lihtsalt.
Kuna selle töö puhul on trupp väike ja kavandid ei ole pidanud aasta aega enne proovide algust valmis olema, siis paljud ideed ongi tekkinud proovide käigus ja kohapeal, näitlejate improvisatsioonist lähtuvalt.
Millised tehnikaid kasutad kostüümi ja lavakujunduse disainiks? Kuidas kogusid inspiratsiooni käesoleva lavastuse jaoks?
Üldiselt kasutan kõiki tavapäraseid vahendeid alates kapast, liimist, kääridest… Kostüümikavandeid teen tavaliselt fotokollaazidena. Kuigi ma muidu olen tehnoloogia ja kõiksugu äppide suhtes üsna tagurlik ja tõrges, siis sel korral oli millegipärast huvi kostüümikavandite loomisel proovida AI rakendust MidJourney.
“Õppetund” on tuntud oma absurdsuse poolest. Kuidas lähenesid kunstnikuna tüki absurdsele säilitades samaaegselt sidususe?
Kontrastiks materjalis sisalduvale absurdusele olen oma töös lähenenud üsna realistlikult. Ruum on realistlik, rekvisiidid on realistlikud, kostüümistik on realistlik. Sürreaalsus ja absurd tekivad põhiliselt läbi näitlejate mängu.
Millised on käesoleva tüki suurimad väljakutsed ja põnevaimad detailid sinu kui kunstniku jaoks?
Käesoleva projekti puhul lähtun paljuski olemasolevat kohast ja selle spetsiifikast. Etendused toimuvad Uue Anatoomikumi ringauditooriumis, mis on oma olemuselt antud loo jaoks ideaalne koht. Ruum on ajastu mõttes inspireerivalt eklektiline; maja algusaegadest pärinevale puidust istumisalale sekundeerib moodne projektsioonitehnika ja ekraanid.
Võib-olla suurimaks väljakutseks ongi nendelt liiga “tänapäevastelt” elementidelt tähelepanu eemale juhtimine. Kuna selles ruumis on oma selge ja tugev fluidum juba olemas, siis lähtun kunstnikuna printsiibist, et “vähem on rohkem”.
Kunstilises ja loomingulises koostöös peab tihti töötama piiratud vahendite ja eelarvega, samal ajal visuaalselt kõnekaid ja mõjusaid pilte luues. Kuidas teatrikunstnikuna sellele väljakutsele lähened, kas see pigem pärsib või toetab loomeprotsessi?
Kuidagi on õnnestunud nii, et siiamaani ei ole küll ükski idee jäänud raha pärast teostamata. Kompromisse on ikka tulnud teha, aga mitte kunagi midagi sellist, et idee ja kvaliteedi tasandil midagi kriipima oleks jäänud.
Mul on olnud mõned projektid, kus on vaja läinud suurel hulgal mingit spetsiifilist materjali, näiteks 1000 heegeldatud linikut, 700 kandilist pressitud põhupakki, hulgaliselt läbipaistvaid kilekotte, 100 musta ülikonda, hordides nõukaaegseid kapiuksi jne mis on oma koguse mõttes olnud väljakutseks, aga siis on kogumisaktsioonide kaudu kõik lõpuks ikkagi kenasti kokku tulnud.
Mind ongi tegelikult huvitanud ja inspireerinud kujunduste loomisel materjalde taaskasutamine, mis võib küll olla töö mõttes mahukam, kuid tihtipeale eealarve perspektiivist vaadatuna sõbralik lähenemine.