Kohtusime Kivirähkiga ühel veebruarikuisel pärastlõunal kohvikus Komeet, et veeta üks pooltund arutledes uue lavastuse, saladuste ja selle üle mida kirjanik ise loomingu, loomeprotsessi ja teatri juures oluliseks peab.
1. aprillil Tallinna Vaba Laval esietenduv “Väikesed saladused” sündis lavastaja Peeter Tammearu soovist luua materjal neljale vabakutselisele naisnäitlejale ning sellise ülesande püstitas ta ka autorile, Andrus Kivirähkile.
Milline on sinu varasem kokkupuude teater Nutrumiga?
Ainult vaatajana, eelmisel suvel Käsmus. Kuna ma Käsmus suvitan, siis juhuslikult samal ajal sattusid seal olema nende proovid ja käisin läbimängu vaatamas.
Mis kogemuse said Käsmus toimunud suvelavastuselt?
See väga sobis sinna kohta, oli sobilikult kirjutatud. Ikka on ilus istuda ja vaadata mere poole, samas eks natuke segab muidugi, kui merel toimub midagi, mis tükis ei pea toimuma. Tõmbab pilgu ju eemale, kui mingi mees näiteks läheb lihtsalt ujuma suvaliselt seal taga. See on alati see suveteatri häda, et seal vaakumit ei tekita. Aga iseenesest oli tore.
“Väikesed saladused” puhul oli tegu tellimustööga. Mis sind selle ülesande püstituse juures kõige rohkem köitis?
Ma arvan, et näitlejad. Seda on päris tihti olnud, et palutakse kirjutada konkreetsetele näitlejatele. Ja eriti inspireeriv on kirjutada näitlejatele, kes võib-olla ei ole hommikust õhtuni nina ees erinevates seriaalides ja laval, kes on võib-olla veidi vähem hõivatud. Nii huvitav on neid uuesti töösse tagasi tirida, sest ka neis endis on mingit saladust. Samas sellistele rahva lemmikutele on mingis mõttes samuti tore kirjutada, nad on ju kindlasti alati väga head näitlejad, aga me teame kõik, mis nad oskavad ja teevad. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga populaarse näitleja puhul me enam-vähem teame, mis sealt tulla võib ja alati on nagu tore. Siiski sellised veidi varjul olnud näitlejad on minu jaoks põnevamad, et kirjutada spetsiaalselt neile ja vaadata siis kuidas nad jälle õitsele puhkevad.
Kui kaua ühe näidendi valmis kirjutamine aega võtab?
Oh, eks see sõltub. Kui on idee olemas, siis kuu ajaga ikka kirjutab näidendi valmis, aga see tähendab, et mingi idee peab olemas olema selleks ajaks. Ideed võib jällegi mõelda mitu kuud, et üldse kirjutama hakata.
Kuidas “Väikesed saladused” näidendiga oli, kas osatäitjaid andis ette lavastaja või mõtlesite koos, keda oleks põnev koos laval mängimas näha?
Näitlejad olid ette teada, aga kes täpselt keda mängima hakkab, selle otsustas juba lavastaja.
Mis sind kirjanikuna viimasel ajal kõige rohkem on inspireerinud?
Sellele ma ei oska midagi tarka öelda. Iga asi võib inspireerida täiesti ootamatul hetkel, et sa näed midagi või lihtsalt tuleb mingi mõte pähe bussis sõites, see on ette ennustamatu.
On sul oma rutiin loovuse äratamiseks ja inspiratsiooni otsimiseks?
Idee peab ikkagi kuidagi tulema, ehkki teda on võimalik ka natuke välja pigistada, kui on tarvis mingiks ajaks midagi valmis teha. Väga hea on mõelda jalutuskäikude ajal koeraga, kuidagi see kõndimine ja värske õhk paneb mõtte tööle. Tihti kodus tundubki, et on täielik ummik, aga siis lähed korra koeraga õue, jõuad sada meetrit kõndida ja lahendus ongi juba käes ja siis saad seda kogu ülejäänud jalutuskäigu ajal edasi mõelda ja arendada. Ma olen ikkagi väga palju asju mõelnud välja jalutuskäikude ajal.
Kas seda on ka ette tulnud, et järsku tuleb väga hea idee ja siis peab kiirustama, et see kirja saada?
Ei, sest ühest ideest on tavaliselt vähe. Eriti kui pikemat asja kirjutada, siis peab seda edasi arendama. Ühest ideest võib-olla piisab anekdoodi jaoks, aga et sellest saaks näidend või jutustus, on seal vaja korjata teisi ideid juurde. Et sa justkui leiad ühe ilusa seene, aga sellest on vähe, et teha lõunasööki. Pead ikka tükk aega käima ja saama korvi täis, siis jätkub tõesti seenekastme jaoks.
Kirjutada rolle kindlaid näitlejaid silmas pidades on Sinu jaoks vist üsna tavapärane praktika?
Seda tuleb ette jah ja see on alati hästi kuidagi inspireeriv.
Kas eelistad seda isegi sellele, et lihtsalt istud maha ja hakkad kirjutama?
Ei, ma ei eelista, nad on mõlemad erinevad. Võib käivitada ka just teema näiteks, et teema on see põnevus, mis sulle ette antakse. Aga teine võimalus käivitamiseks võib olla jah konkreetne näitleja.
Kas mõtlesid kirjutades ka näitlejannadele väljakutsete esitamise peale, et lisaks sellele, mis kellelegi mängida sobiks ka mõni pähkel ette anda?
Ma ei tea, kas seal mingit pähklit nii väga on. Pigem mõtlesin, et neil oleks tore koos mängida ja et oleks selline lõbus ja mõnuga tehtav lugu. Eks ta oma olemuselt on ju komöödia ja seal ei ole eriti sellist käte murdmist ja ahastamist. Tragöödianäitleja arsenali vaja ei lähe. Et oleks lihtsalt tore kokku tulla ja üks tükk ühiselt valmis teha, pigem on see nagu see eesmärk. Ma ei arva, et seal oleks neile selliseid ülesandeid, mis nõuaks mingit tohutut mäetipu vallutamist. Minu arvates on teatri puhul väga tähtis see, et sa lihtsalt lähed proovi hea tujuga ja see, mida sa teed meeldib sulle. See alati ei ole nii üldse. Aga mulle meeldiks, kui oleks alati nii. Mina üritan oma näitemängudega küll alati seda tekitada, et kõik näitlejad oleksid proovi minnes rõõmsad.
Kas hea tuju on ka kirjanikuna loomeprotsessis oluline?
No üldiselt ikka jah. Ehkki eks ikkagi pikemat asja kirjutades on mingi rutiin oluline, et tõesti iga päev teed ühe jupi ja siis sa ei saa selle tuju järgi oodata. Aga üldiselt, kui kirjutada toredat teksti, mis endale meeldib ja kui enne ei olnud tuju, siis kirjutamise ajal läheb tuju ikka heaks. Pärast on igal juhul kõvasti parem tuju, kui oled oma selle päeva töö lõpetanud ja plaanitud read valmis kirjutanud.
Kui palju on selline ühe päeva norm, mis jõuab valmis kirjutada?
Ega ma väga ei ürita teha kangelastegusid või mingeid enneolematu rekordeid lüüa. Tavaliselt on see umbes kolm arvutiekraani täit näidendi puhul ja proosa puhul võib-olla isegi vähem, proosa on selline tihedam. Umbes nii ta tavaliselt tuleb ja kui on hoog sees, siis võib-olla natuke rohkem, aga mõni päev kui hoogu ei ole, siis natuke vähem jälle. Ma ühel hetkel kuidagi tunnen, et aitab ja seda ei saagi seletada, mis tunne see on. Lihtsalt, et tänaseks aitab, vaat siin on hea punkt panna. Isegi kui ma tean, mis edasi läheb ja natuke nagu suudaks, siis parem on lõpetada nii, et jääb kergelt kripeldama ja oleks ju võinud veel pisut, kui et istuda niimoodi suu lahti, sedasi, et ei oska enam mitte ühtegi tähte kirjutada.
Kuidas sina saladuste pidamisse suhtud? Kirjaniku jaoks on need pigem olulised ja põnevad?
Saladused teevad elu põnevamaks ja on inimesele omased, loomadel tavaliselt ei ole saladusi. Mis saladus ühel koeral või kassil ikka olla saab? Saladused on inimestel, see käib nendega kaasas nagu vari käib inimesega kaasas. Saladusi võib olla väga erinevaid, võib olla väga intiimseid saladusi, et näiteks keegi on sulle eluaeg meeldinud, aga sa ei räägi sellest. Ja siis võib olla väga seikluslikke saladusi, et keegi teab, kuhu on maetud mereröövlite aare näiteks. On saladused, mida tüdrukud kirjutavad endale roosasse märkmikusse ja siis on sellised saladused, mille nimel inimesi surnuks piinatakse, et ta reedaks oma mingisuguse väeüksuste liikumise, aga ta ei reeda ja siis ta sureb kangelasena. Saladusi võib olla ühest servast teise, aga kirjanduses ja kunstis on saladus kõige tähtsam. Maailma kirjandus seisnebki ju selles, et inimesed räägivad üht, aga mõtlevad hoopis teist ja põnev on just see, mida nad varjavad tihtipeale. Mõtted ja tunded, millele vihjatakse, aga mida kunagi valju häälega välja öelda – see teebki kirjanduse ja kunsti põnevaks, et seal on saladus sees.
Ja kui asi puudutab inimestevahelisi suhteid, siis kas väikesed saladused võivad olla pigem alustalaks või komistuskiviks?
Ma arvan, et eks igal inimesel on mõni väike saladus. Plakatikunsti tegelane on võib-olla selline kellel pole ühtegi saladust, kelle süda on täiesti puhas ja kõik räägib ära, et ongi loom, kes teeb kõike avalikult. Inimesel ikka on mingid sellised hämaralad, mida võib-olla ei sooviks teistega jagada ja ma arvan, et on väga mõistlik nendesse ka mitte üritada tungida.
Näidendi tegevus toimub Pärnus, kas see oli juhuslik valik või on asukoha valikul sügavam tagamaa?
See on ikka täitsa juhuslik, tegevus peab tegelikult lihtsalt toimuma väikses Eesti kuurortlinnas. See oleks vabalt võinud olla ka Haapsalu või Kuressaare, aga millegipärast panin Pärnu ja tuleb välja, et Tammearu on Pärnust pärit, seega talle see väga sobis jällegi. Ega ma ise ei ole ju pärnakas selles mõttes ja ei tunne Pärnut, eriti veel eelmise sajandi alguse Pärnut. See on lihtsalt selline märk, nii nagu Shakespeare’i teosed – mõni toimub Veronas, mõni Taanis, aga ega seal erilist tagamõtet ei ole, et miks just seal.
Mis sulle “Väikesed saladused” juures endale kõige rohkem meeldib?
Mulle on alati meeldinud, kui teos vaatajat või lugejat kuidagi täiesti üllatab, kus asi pööratakse täiesti pea peale või pahupidi ja kui seal juhtub midagi niisugust, mida ei oleks eladeski oodanud. Minu arvates seal seda tehakse. Selles suhtes see on ka muidugi selline tükk, mille puhul kehtib, et mida vähem sa sellest tead enne vaatama minemist, seda parem. Aga ta on rajatud sellele, et see peaks lööma vaatajal heas mõttes jalad alt mingil hetkel. Ja mulle alati meeldib oma novellides ja näidendites, et vaataja või lugeja hakkab ühes suunas minema ja järsku ta saab aru, et on sattunud hoopis kuhugi mujale, teinekord päris õudsesse kohta ja ta ei oleks arvanudki, et asi sinnamaale läheb. Mulle meeldib selline reaktsioon, kui lugeja või vaataja jääb korraks suu ammuli lolli näoga vahtima, mis see siis nüüd oli?
Otsid vist ka ise teostes ja teatris kunsti tarbijana sarnast emotsiooni?
Tegelikult küll jah, mulle meeldib, kui mind üllatatakse ja rabatakse. Kui keeratakse täiesti ootamatu vint peale või täiesti lambist sekkub mingi tegelane, keda üldse ei oleks oodanud, et ei oleks selline traditsiooniline kulg asjal.
Mis on sinu viimase kõige suurem teatrielamus?
Teatrielamus… Ma tean küll, mis ma viimati vaatasin, aga see ei olnud jällegi elamus ja selle jätame kõrvale. Tegelikult Draamateatris tuli eelmise hooaja lõpus väga palju häid lavastusi välja, näiteks Teplenkovi “Võõrad”. Ega küll keegi piletit ei saa, sest nii väike saal ja kõik välja müüdud, seega seda soovitada on isegi rumal. Aga ta on tõesti meisterlik ja selles mõttes on jällegi näha, et näitlejatel on olnud proovis väga tore ja neil on väga tore mängida. On kohe tunda, et trupp tuleb õhtul teatrisse ja kõik tahavad tükki mängida. Ja siis pärast etendust veel umbes tõenäoliselt arutavad, mis läks hästi ja mida võiks veel teha. Seda rõõmu on tunda, ei ole lihtsalt, et sa käid tööl, vaid sa tõesti tuled mõnuga mängima. Ja näiteks Solness, mis on mõnusalt tänapäevaseks ümber kirjutatud Ibsen, sest Ibsen ise on tänapäeval ikka hästi raske ja väsitav lugeda, laval kuulata veel hullem. Kui keegi üritaks terve Ibseni nii ära mängida nagu näidendis ette nähtud, see oleks ikka surmigav. Aga kui ta on ümber töötatud, siis on jällegi väga põnev, tänapäevane ja nauditav.
Kes on sinu lemmik eesti näitekirjanik?
Eks neid ole olnud väga erinevad, aga hetkel on üks selline kindlasti Urmas Vadi. Kui ma tean, et Vadi midagi teeb, siis tingimata tahan seda vaatama minna. See justkui nagu garanteerib midagi.
Intervjuu avaldati 15.03.23 Postimehe kultuuriportaalis: https://kultuur.postimees.ee/7732673/intervjuu-andrus-kivirahk-inimese-hamaraladesse-on-moistlik-mitte-uritada-tungida