Kas teadsid, kust tuleb sõna masohhism? Eks ikka austria kirjaniku Leopold von Sacher-Masoch’i nimest, kelle teosel “Venus karusnahas” (1869) põhineb Teater Nuutrumi samanimeline uuslavastus, mis 2. oktoobril Sakala 3 teatrimajas esietendub.
Vestlesime Saara Piusiga, kes värskes lavastuses Vandat kehastab ja uurisime, mis teda käesoleva tüki ja kollektiivi juures enim kütkestab.
Räägi meile oma tegelaskujust Vandast, väge täis näitlejannast. Milline naine ta on ja kuidas ta suhestub lavastuses Thomasega? Milline on nende võimudünaamika?
Kui näidendit esimest korda lugesin, siis tundsin kohe ära, et seda rolli ma tahan mängida. Vandas on peidus nii palju. Küll plihmat-plähmat tütarlapselikkust, kavalust, sügavat naiselikkust ja samas karmi domineerijat.
Ta kindlasti teab, kuhu ta tuleb, kellega kohtub ning ta väga soovib seda rolli saada, mille jaoks Thomas on castingu korraldanud. Küll aga toimub selle kõige jooksul nii palju põnevat – suhtedünaamikad muutuvad, rollid muutuvad või lähevad ähmaseks ja ühel hetkel ei pruugigi aru saada, millal on roll ja millal päris elu.
Kas olid varem tutvunud Leopold von Sacher-Masoch teosega “Venus karusnahas”? Mis tundeid tekst sinus esimesel lugemisel tekitas?
Tuleb tunnistada, et ma polnud varem selle teosega tutvunud. Nimi oli muidugi tuttav. Lugesin esimesena näidendit inglise, siis eesti keeles ja alles seejärel raamatut, seega võib olla nii puhast pilti sellest ei saanud.
Küll aga tekitas raamat veidraid tundeid – minu jaoks läks teos pisut raskelt, tundus kohati pentsik ja kentsakas. Loomulikult leidub seal peaosalistelt huvitavaid mõtteavaldusi, aga üleüldiselt mõjus see isegi pisut kurvana. Kaks inimest armuvad, ent oma sisemiste dilemmade ja kiiksude tõttu ei saa nad siiski kokku.
Tean inimesi, kelle jaoks on see teos nooruses seksuaalsuse avastamist turgutanud. Tänasel päeval sähvatab muidugi esimese mõttena, et kas see on ammu leierdatud ja me too kampaaniate raames iganenud. Samas vaadates, kui populaarsed on kõiksugu hallid varjundid ja dominatsioonil põhinevad teosed, siis midagi selles endiselt inimeste jaoks ju on.
Milliseid väljakutseid Vanda karakter mängimiseks esitab?
See sama, et temas on peidus nii palju! Ülimalt kiired karakterite ja rollide vahetused pakuvad väljakutseid. Ootasin pikalt materjali, kus mul oleks suur vastutus, palju teksti ja ping-pongilik suhtlus partneriga ning põnev teema. Ootan väga Aloga laval hullamist!
Mis sind lavastuse ja kollektiivi juures enim kütkestab?
Algselt pidi tükki Linnateatris lavastama mu abikaasa ja kõrvalt koguaeg kadestasin, et tahaksin ise seda mängida. Kui neil jäi planeerimine kuidagi soiku, siis haarasin härjal sarvist ja väriseva käega kirjutasin Jaanus Nuutrele, et äkki ta oleks nõus tükki Teater Nuutrumi käpa alla võtma.
Minu suureks rõõmuks oli punt nõus ja Nuutre pakkus lavastajana välja Jaanus Rohumaa, kellega olen varem pisut kokku puutunud ja kes tundus väga hea mõte. Korraks arutasime pundiga, kes võiks sobida meestegelaseks, aga see vestlus jäi üürikeseks, sest Alo tundus lihtsalt kõige õigem valik. Mul oli nii hea meel, et ta nõustus. Kogu tiim on väga professionaalne. Üleüldse hoian Teater Nuutrumile väga pöialt ja tundub, et see paisub aina võimsamaks.
Kuidas sa isiklikult suhestud lavastuse teemadega, nagu võim, alistumine ja domineerimine?
Eemalt seda piiluda ja läbi kunsti vormi arutleda on kindlasti väga põnev. Samas minu jaoks taandub kõik armastuse taha. Kui me kasvame üles armastatud ja hoituna, tundes end turvaliselt ja hästi, siis tõenäosus, et meid suurena kõiksugu võimuiha, domineerimis- ja alandusvajadus kummitavad, on väiksem. Usun, et mul on sellega hästi.
Kas oled ka varasemalt Jaanus Rohumaaga koostööd teinud? Kuidas sa teda lavastajana kirjeldaksid?
Kunagi tegime Rakvere Teatris koos ühte suvelavastust. Trupp oli üüratu ja mul oli küll pisike roll, aga mäletan, et ta sai lavastajana väga hästi hakkama. Hetkel me oleme materjali veel küll vaid laua taga analüüsinud, aga selle põhjal saan öelda, et ta on nutikas ja põhjalik.