Koostöö teatris ei sünni ainult rollidest ja lavastustest, vaid ka usaldusest, inimlikust klapist ja ühisest väärtusruumist. Saara Pius räägib oma teekonnast Nuutrumiga ja kuni otsuseni siduda end trupiga senisest tugevamalt. Juttu tuleb loomingulisest turvalisusest, väsimusest, rõõmust ja sellest, miks on oluline tunda, et kuulud kuhugi.
Oled Nuutrumiga mitmes projektis juba koos töötanud. Millisel hetkel tekkis sisemine kindlustunne, et see koostöö võiks kasvada pikaajaliseks ja strateegiliseks partnerluseks?
Esimene koostöö oli „Venus karusnahas“, mille ma teatrile ise välja pakkusin. Tahtsin väga seda materjali teha ja seda rolli mängida ning mu esimene mõte oli pakkuda see just Nuutrumile. Nad olid selleks ajaks oma lavastustega silma paistnud ja mul oli nendega seoses kuidagi eriliselt positiivne tunne. Mul on väga hea meel, et nad selle mõttega kaasa tulid – sellest arenes edasi armas sõprus.
Praegu oleme proovisaalis lavastusega „Paul – ettur ja kuningas“ ning rõõm koostöö jätkumise üle on suur.
Mis on see Nuutrumi tööprotsesside või väärtusruumi osa, mis sind näitlejana kõige rohkem hoiab ja edasi tõmbab?
Mulle meeldib, et teater on väike, armas ja kokkuhoidev. Projektid on vaheldusrikkad ja põnevad ning väga palju väärtustatakse algupära ning Eesti kultuuri- ja ajaloo jutustamist.
Väga sümpaatne on ka see, et Nuutrum sõidab etendusi andma väiksematesse kohtadesse. Tallinnas võib kohati uppuda kriitilise meelelaadi, klatši ja kõmu sisse, aga linnast välja minnes ning neid tänulikke ja positiivseid silmi nähes läheb süda eriti soojaks.
Kuna Nuutrumil pole püsitruppi ja töötatakse projektipõhiselt, on kooslused alati erinevad – see on väga inspireeriv.
Isiklikumas plaanis: millises elu- või karjäärifaasis sa praegu oled ning kuidas see haakub otsusega siduda end ühe trupiga senisest tugevamalt?
Mis seal salata – elu käib üles ja alla ning 2025. aasta teine pool oli minu jaoks pigem allapoole käik. Tööd kuhjusid ühte hunnikusse, väsisin tohutult pidevast sõitmisest ja lastest eemal olemisest.
Viimaseks piisaks sai hetk, kui ühel detsembriööl etenduselt Tallinna poole sõites tekkis unisuse tõttu ohtlik olukord. Jäin teeserva ja magasin autos tunnikese – kell oli umbes üks öösel –, samal ajal kui pere kodus soojas ja rahus magas. Siis sain aru, et aitab. Otsustasin, et 2026. aastal ma enam nii ei rända. Mõned etendused võivad olla mujal, aga proove ma mõnda aega Tallinnast eemal teha ei soovi.
Suur unistus oli teha tööd kodu lähedal, Tallinnas. Pidin kahjuks ära ütlema ühest tulevasest projektist, mille prooviperiood ja etendused oleksid olnud Tallinnast väljas. Kuna vabakutselise näitlejana ei pruugi Tallinnas igapäevast teatritööd alati leiduda, mõtlesin isegi, et ehk lasen kõik „tšakrad valla“ ja vaatan, kas leidub hoopis mõni teine valdkond, kus saaks töötada – peaasi, et kodule lähemal.
Ja nagu ikka, juhtuvad head asjad täiesti ootamatult. Just siis, kui olin end mõttes vabaks lasknud, tuli Nuutrumi poolt väga tore pakkumine, mis tõi silma tagasi sära. Mulle meeldib mõte panustada ühe väiketeatri tegemisse, kus iga liige ja tema mõtted loevad. Olen väga elevil ja rõõmus, sest tean, et mind ootavad soojad ja armsad inimesed. Ja muidugi on mul hea meel selle üle, et saan proove teha Tallinnas ning etendustele saab sõita teatribussiga.
Nüüd kukkusin heietama…
Foto: Mari Rostfeldt
Kas on mõni roll, prooviperiood või hetk Nuutrumi lavastustes, mis on sind inimesena kuidagi nihutanud või üllatanud ka väljaspool lava?
Nagu näitlejatel ikka – enda õhtud on enamasti kinni ja teiste kolleegide etendusi ei jõua vaatama nii palju, kui tahaks. „Süütu“ piletid on mul küll juba ammu ostetud! 😅 Edaspidi tahaksin end kindlasti rohkem Nuutrumi lavastustega kurssi viia.
Minu ainus lavakogemus Nuutrumiga on seni olnud „Venus karusnahas“ ning see oli minu jaoks väga märgiline. Olen enda suhtes üsna kriitiline ja nokin end palju. Selle rolliga tegin aga esimest korda karjääri jooksul iseendale justkui pai ja jäin endaga isegi enam-vähem rahule. See üllatas mind väga.
Loomulikult oli selles suur roll kogu toredal Nuutrumi tiimil, lavastajal Jaanus Rohumaal ja partneril Alo Kõrvel, kellega naudin etenduste andmist väga.
Foto: Mari Rostfeldt
Mida vajad sina näitlejana, et end loominguliselt turvaliselt, aga samas piisavalt väljakutsutuna tunda?
Sõbralikke ja toredaid kolleege. Põnevat ja inspireerivat materjali. Head lavastajat.
Vabakutselisena on pidev vaheldus iseenesest põnev – uus maja, uued näod. See on pisut hirmus, aga samas hoiab virgena. Mingil hetkel hakkad aga igatsema veidi turvalisemat seljatagust. Tunnet, et kuulud kuhugi. Et hing saaks rahuneda ja loominguline mootor lülituks teisele käigule.
Kas tunned, et Nuutrum pakub seda tasakaalu?
Absoluutselt – täpselt paras sümbioos. Pool nägudest on tuttavad ja annavad turvalise seljatunde, pooled on iga kord uued ja põnevad. Nuutrumis vahelduvad näitlejad projektiti üsna palju ning see hoiab vormis ega lase mugavustsooni uinuda.
Kui peaksid Nuutrumi publiku jaoks end ühe lausega „lahti mõtestama“, siis mis oleks see mõte, mille tahaksid neile kaasa anda?
Mõtlesin pikalt, aga ei mõelnud midagi eriti tarka välja. Lahtimõtestamine käib iga päev – vahel jõuad justkui kuhugi ja siis tekivad jälle uued küsimärgid.
Nuutrumi publikut tahaksin hoopis südamest tervitada. Eesti teatripublik on minu meelest üldiselt väga tubli ja agar. Jätkake palun samas vaimus ja loodetavasti kohtume teiega saalis ikka ja jälle.