Sven Karja on teatrikriitik ja dramaturg, kes on alates 1995. aastast tegutsenud Vanemuise teatris kirjandustoimetaja, draamajuhi ja dramaturg-toimetajana ning avaldanud sealjuures mitmetes väljaannetes teatrikriitikat, hooajaülevaateid ja näitlejaportreid.
„Naisteranna needus” on Karja jaoks dramaturgina teine koostöö Teater Nuutrumiga, ülemöödunud suvel etendus Lahemaa rahvuspargi veerel ülimalt menukaks osutunud etendus „Tson Lemberi uus elu”.
Kuidas jõudsid Karen Orlau novellini „Rannahiidsed”?
Kõigepealt sütitas ikkagi koht, see peaaegu mere piirile jääv vana paadikuur. Mere ja teatri kooslus on mind alati intrigeerinud: ühelt poolt meri kui täielik stiihia ja ettearvamatus, teiselt poolt teater, kah omamoodi ettearvamatu ja pööriseid tekitav, kus aga vaataja ja publiku kohtumisele eelneb siiski üsna põhjalik eeltöö.
Mis sind teatrimaastikul täna dramaturgina enim köidab?
Teatrispetsiifilises mõttes huvitavad eriti viimasel ajal kammerlikumad vormid: ühe, kahe või kolme osalisega lood. Väike erihuvi on ka krimi ja thrilleri kui pealmiselt filmi-, vähem kirjandusžanri võimalused ja võimalikkus teatris. Nii et kõik need kolm huvisuunda on selles projektis nüüd õnnelikult kokku saanud.
Mis sind „Rannahiidsete” juures sütitas?
Kui Jaanus esimest korda palus Eismal mängimiseks midagi soovitada, oli kohe selge, et ega nn valmisdramaturgiat väga palju võtta ei ole. Tahtsime kindlasti, et oleks eesti oma lugu. Eesti kirjanduses on ranna- ja mereteostel oma kindel koht, kuid suurem osa neist on loodud saarte kirjanike poolt, mille spetsiifika, sealhulgas eriomane keel, mõjuks põhjarannikul mängimiseks veidralt. Ja eks suurest osast kirjavarast on ka aeg halastamatult üle käinud. Viimaks õnnestus leida August Mälgu novell „Tson Lemberi uus elu”, millest sai koostöös lavastajaga ja Mälgu muud loomingut juurde tuues väikses formaadis kolme-inimese-eneseotsimiste lugu.
Uue loo otsimine kulges veelgi vaevalisemalt, kuni leidsin koduselt raamaturiiulilt heade kolleegide sünnipäevakingi, eesti õudusjuttude kogumiku „Õudne Eesti”, kus leidus Karen Orlau novell „Rannahiidsed”. Vist juba esimese lõigu järel hõiskasin sisemuses: jah, just, see ta ongi! Õnneks käivitus ka lavastaja ja teatrijuht suhteliselt kiiresti.
Millist eeltööd tegid „Naisteranna needus” näidendi kirjutamisel?
Eks ma vaatasin teravama pilguga mõnd psühholoogiliseks thrilleriks liigituvat filmi, lugesin Karen Orlau teisi teoseid, inspireeriv ja tööd ette võtma julgustav oli ka üks pikem telefonivestlus novelli autoriga. Sel hetkel oli ka selge, et laval peab see olema üksnes naiste lugu.
Mis olid suurimad väljakutsed?
Küllap see sündmuste mosaiigi kokku ladumine viisil, kus informatsiooni vaatajale antakse nii palju vaja ja nii vähe kui võimalik. Kaasahaarav lugu peab olema üksjagu erakordne ja ainulaadne, samas peaks säilima ka mingi usutavuse moment, loo sisemine sõrestik peab olema piisavalt tugev nii sündmuste ajalis-põhjuslikus loogikas kui tegelaste psühholoogilise arengukaare mõttes. Žanri mõttes toob teater mängu veel rea nn eritingimusi, näiteks klassikalisele kriminullile omane võte, kus kogu kuritöö käik esitatakse lõpus detektiivi pikema jutustusena, kus antud juhtumi kõik detailid pulkadeks lahti võetakse, pole pehmelt öeldes kuigi lavaline.
Mida võiks publik etenduselt endaga kaasa võtta?
Eeskätt vast elamuse kolme suurepärase eesti näitlejanna kokkumängust. Vaikselt loodan, et eri põlvkondade naiste tugevus ja teineteisele toeks olemine – isegi vihas, kadeduses ja needuses – hakkab kaasa mängima ka lavalistes suhetes.
See, kes esmakordselt Eismale satub, leiab ehk avastamisrõõmu ühest Eestimaa põhjaranniku hästivarjatud saladusest, mis usutavasti annab igal kevadel teatrihuvilisel põhjuse küsida: mida põnevat siis Eismal ka tänavu tehakse? Noh, ja muidugi tahaks väga loota, et nähtu annab põhjust mõelda kõigile neile ammustele igavesti rääkimata jäänud lugudele, mis meie igapäevases elamises ja olemises oma hääletul moel ikka veel kaasa kumisevad.