Foto: Siim Vahur
Teater Nuutrumi meeskonnaga liitub Viljandi kultuuriakadeemia 15. Lennu näitleja eriala tudeng Robin Täpp. Hiljuti oma viiendat sünnipäeva tähistanud Teater Nuutrumi jaoks on see esimene loomingulise töötaja liitumine meeskonnaga. Täpp asub Nuutrumis näitleja-lavastaja ametikohale ning tema esimeseks tööks saab olema Tapa raudteejaamas esietenduv Priit Põldma lavastus “Süütu”.
Liitud Nuutrumiga näitleja-lavastaja koha peale, kas eelistad ühte teisele?
Kuigi ma teatrikoolis valisin sisseastumisel näitleja eriala, olen õpingute jooksul saanud eri kogemusi lisaks näitlemisele ka lavastajana. Usun sellesse, et “hea” lavastaja olemiseks on vaja näitlemise kogemust, et protsessi tervikuna mõista ning näitlejatega suhelda, pakkuda neile võimalusi ja tuge, mida nad vajavad. Nii inspireerivad mind ja pakuvad pinget näitlemine ja lavastamine võrdselt.
Teater Nuutrumiga olen kontaktis olnud juba teatri esimesest lavastusest “Jutt jumala õige”, mis etendus aastal 2020 ning kuhu Jaanus Nuutre kutsus mind valguskunstniku tööd tegema. Tegelikult oli minu esimene kokkupuude Jaanusega hoopis laval näitlejate rollis lavastustes “Varjud”, mille lavastas Tiit Alte, ning juba sealses töös tekkis mõnus koostöötamise rõõm.
Kui möödunud suvel tegi Jaanus mulle pakkumise liituda Nuutrumiga, siis võtsin pikemalt aega, et mõelda, kuidas sooviksin oma erialast teekonda jätkata ning kuhu otse koolipingist tulnuna energiat panustada. Otsustavaks sai soov osaleda ühes Eesti noores projektiteatris, kus minu isiklik panus ning energia saab omada maksimaalselt jõudu. Jaanuse pakutav mõtteruum tundus inspireeriv ja kogemus näis tulevat mitmekülgne, sest saan tegutseda nii lavastaja kui ka näitlejana. Samuti huvitas mind eri kooslustes loomise jätkumine, milleks nägin Nuutrumis võimalust, sest teatril pole põhitruppi, vaid külalislavastajad ja -näitlejad.
Jaanuse ja Nuutrumi tegemistes üldiselt hindan ma isiklikkust ja siirust.
On sul unistuste näidend, mille kindlasti tulevikus lavale tahad tuua?
Tõsi, on olnud näidendeid, mis on mind väga liigutanud ja puudutanud. Samas soovin, et mistahes materjalist suudaksin leida mingi iva või huvitava mõtte mulle endale, vastuse, miks just praegu seda rolli või lavastust tegema peaks. Huvitavaid näidendeid on kirjutatud küll, aga alati ei pea neid lavale tooma, peaasi, et materjal tegijaid endid huvitaks. Unistan, et iga järgmine ettetulev materjal suudaks mind üllatada ning avada end külgedest, millest ma protsessi alguses isegi soovida ei oska.
Mis on sinu masti teater?
Mulle meeldib teater, mis on siiras, katsetab eri vorme, on sisult aktuaalne ning mis läheb korda tegijatele ja vaatajatele. Ma tahan väga näha laval inimesi, kes on kirglikud.
Mida publik võiks Nuutrumi etendustest kaasa võtta?
See kindlasti sõltub konkreetsest etendusest või üldisemalt lavastusest, mida vaatama on tuldud. Ma soovin, et teater pakuks vaatajale midagi uut – mõttekäike, perspektiive, küsimusi. Sellest tulenevalt soovin, et vaataja lahkuks teatrist kogemuse võrra rikkamana ning elujaatava hoiakuga. Aga kui mingit füüsilist mälestust tahta, saab etenduselt alati kaasa haarata kavalehe.
Kuidas kirjeldaksid oma aastaid Teatrikoolis?
Õpingud olid intensiivsed, esitasid eri väljakutseid ja tõid kordamööda esile kõik emotsioonid. Meid pandi küsima küsimusi eriala kohta, aga ka iseenda kohta – mis valmistab muret, mis paneb särama, mille nimel tegutseda jms. Erialal õppimiseks pidi saavutama endaga hea kontakti.
Sinu peamised eesmärgid järgmiseks viieks aastaks?
Tutvuda erinevate lavastajate ja näitlejatega, kellega luua eriilmelisi teoseid, kogeda võimalikult sisukaid ja edasiviivaid tööprotsesse. Mängida ja luua kire, usu ja põlemisega. Loodan usaldada teekonda, millega kasvada, õppida ja kujundada välja oma loominguline käekiri, mis jääks siiski avatuks uutele impulssidele.
Foto: Marleen Moskalenko
Milline on sinu jaoks ideaalne koostöö lavastaja ja näitlejate vahel?
Lavastaja ja näitlejate vaheline ideaalne koostöö baseerub suuresti usaldusel ning vastastikusel inspireerumisel. Mul on palju usku selgelt juhitud koosloomesse. Loodan, et järgmised projektid, kus ma osalen või mida eest vean, oleksid avatud ning igaühel oleks võimalus küsida ja vastuseid otsida ning kogu meeskond tajuks vasutust ja oma panuse tähtsust.
Kas sul on teatris eeskujusid või inspiratsiooniallikaid? Kes ja miks?
Häid kunstnikke on palju ning kõigil neil on hulganisti oskusi, mida sooviks ka ise omada. Muidugi on ka tuntud tegijaid, kelle peale ma tihti satun mõtlema, aga kuidagi ei tahaks kedagi eraldi nimeliselt välja tuua, sest kõik nad on päeva lõpuks ikkagi tavalised inimesed oma heade ja veadega.
Eraldi võin välja tuua, et mind väga inspireerib teatris erinevate vormide/meediumite kasutamine ning lõimumine.
Foto: Marleen Moskalenko
Teatri- ja kunstilise juhi Jaanus Nuutre sõnul on Robin Täpi kaasamine olnud läbimõeldud ja pikalt planeeritud samm. „Eelmise hooaja lõpus jõudsime arusaamisele, et loomingulise taseme tõstmiseks ning mitmekesisena hoidmiseks on vaja värsket energiat ja kõrvalpilku,“ selgitas Nuutre. „Teatri- ja kunstilise juhi rollis olles tuleb tihti tegeleda rööprähklemisega ning koormuse jagamiseks lõime esmalt loomenõukogu. Selle järgmine loogiline samm oli loomingulise töötaja meeskonda toomine. Olen Robini tegemisi jälginud juba enne tema teatrikooli astumist ning tema loominguline julgus ja pühendumus on avaldanud mulle muljet. Meie arusaamad teatrist on sarnased, kuid piisavalt erinevad, et pakkuda teatrile uut hingamist. Robinis peitub korraga austus klassikalise teatri vastu ja soov katsetada uusi vorme. Lisaks on ta sümpaatne noor inimene, kellel on ambitsiooni ja rõõmu loomingulistest väljakutsetest. See on ülioluline nii enda kui teatri arenguks.“