Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Septembris jõuab Teater Nuutrumi lavale Jaanus Rohumaa lavastatud „Tundekasvatus“, mis on sündinud Tõnis Vilu luulest. Luulest, mis on isiklik ja aus, kuid samal ajal jätab ruumi millelegi, mida ei ole võimalik lõpuni lahti seletada. Laval saavad need tekstid endale uue elu – sünnib teos, kus luule kõrval on dramaturgiline lugu, tegelased, liikumine ja teatri vahetu kohalolu.
Tõnis Vilu räägib intervjuus sellest, miks ta usaldab kujundeid ka siis, kui ta ise neid lõpuni ei mõista, kuidas sünnib luule ning miks peab ta lugejat oma kaasteeliseks. Samuti mõtiskleb ta „Tundekasvatuse“ kesksete teemade, looduse ja kirjutamise mõju üle ning selle üle, mida saab teater teha nii, nagu kirjandus ei saa.
1. Sinu luules on palju isiklikku kogemust, aga samal ajal jääb sinna alati midagi, mida ei ole võimalik lõpuni lahti seletada. Kui palju on sinu jaoks kirjutamisel oluline enda kogemuse täpselt edasiandmine ja kui palju ruumi jätad sa sellele, et lugeja saaks sinna omaenda tähenduse sisse tuua?
Arvan, et sageli ongi kõige täpsem viis enda kogemust edasi anda millegagi, mis ei ole lõpuni lahti seletatav, kuna kogemuses endas on soppe, kuhu kas ei oska veel vaadata või kuhu valgus ei ulatu. Selles mõttes olen alati olnud kujundite usku ja olen katsunud ka nende valgel käia, isegi kui kujund ise pole üheselt mõistetav ja ma ise ka ei saa sellest päris täpselt aru.
Ma usaldan tunnet selle taga – ja kui tunne on õige, siis peab olema sel ka mingi tähendus, mis võib lahti hargnema hakata. Pean lugejat oma kaasteeliseks selles mõistmispüüus. Ma ei seleta talle asju, me avastame koos.
2. Mis sind kirjutama paneb? Kas luuletus sünnib sinu jaoks pigem tundest, mõttest, mingist konkreetsest hetkest?
Kirjutamine on minu jaoks mõtestamise viis, sügavamale kaevumine – ja ühtlasi soovin ka seda otsinguprotsessi miskipärast jagada. Luule on mulle selleks kõige loomulikum vahend, täpselt ei teagi, miks, aga nii on see kuidagi läinud. Luules tunnen end vabalt ja see sünnib kõigest – mis iganes puudutab.
3. Kui palju usaldad sa oma lugejat? Kas sinu jaoks on olulisem, et inimene saaks tekstist aru või et ta midagi tunneks, isegi kui ta ei oska pärast täpselt öelda, mida ta tundis?
Usaldan oma lugejat täielikult, pean teda mingis mõttes iseendaks – kuigi ta on siiski teine. Usaldan ka selles mõttes, et kui minus tekitab mingi teksti kirjutamine väga tugevaid tundeid, siis on kindlasti kuskil keegi, kellele võib see sarnaselt mõjuda. Üksikust saab üldine. Seetõttu olen ka oma luuletustes päris isiklik ja aus – usun sellesse, et inimesed on omavahel üsna sarnased.
4. „Tundekasvatuses“ on sinu luule kõrval olemas ka dramaturgiline lugu ja tegelased, kelle kaudu need mõtted ja tunded publikuni jõuavad. Kui palju oli sinu jaoks oluline, et lavastus ei jääks lihtsalt sinu luule „lavastatud versiooniks“, vaid sünniks sellest täiesti omaette teos?
Väga oluline, ja dramatiseeringu põhjal otsustades see nii juhtuski. Roos Lisette Parmas on teinud suurepärase töö ja leidnud uue vaatenurga. Mulle kui autorile on nii liigutav näha, et üks raamat on hakanud elama oma elu ja teised loovad sellest inspireerituna mingi uue teose. Asjal on elu sees! Paremat ma tahta ei oskagi – lugejad, kes kõnnivad mu kõrval ja mitte järel.
5. „Tundekasvatus“ räägib väga suurtest asjadest – kodust, armastusest, üksindusest, iseendaks jäämisest ja sellest, kuidas me oma tunnetega hakkama saame. Milline neist teemadest on sinu jaoks selle loo kõige sügavam kese?
Mulle meeldib mõte, et lugeja leiab ise selle sügavama keskme, aga võib-olla on siis see hetkel minu silmis midagi sellist: raamatu minategelane on haaratud neist tugevatest tunnetest ja vahel jääb mulje, nagu ta ei saaks nendega hakkama – tõrgub nende vastu ja on seetõttu metsikult pinges.
Aga võib-olla kumab läbi siit tõeline tundekasvatus: kõik need tunded tuleb lihtsalt üks hetk läbi elada, see on täiesti tavaline. Loodetavasti tekib sellest arusaamisest sügavam rahu.
6. Kas „Tundekasvatuse“ kirjutamise ajal oli sul endal tunne, et sa kasvatad selle loo kaudu ka iseennast – õpid midagi oma tunnete, suhete või elu kohta?
Kindlasti. Iga raamatuga sünnib minus midagi uuesti ja ma loodan, et saan läbi selle ka paremaks inimeseks. See on umbes nagu teraapiagagi – peale selle, et see aitab hakkama saada raskete aegadega, muudab see loodetavasti ka paremaks, empaatilisemaks teiste, sulle lähedaste inimeste vastu.
7. Pealkiri „Tundekasvatus“ ise kõlab natuke nagu asi, mida me kõik läbime, kas tahame või mitte. Kas sinu arvates õpime me oma tundeid kunagi päriselt tundma või jäämegi elu lõpuni iseenda juures alles õppijateks?
Võimalik, et ei õpi kunagi ära, mida see kõik tähendab. Aga on ka võimalik, et leiame selle tõigaga lepituse, õppides. Võimalik, et see on olulisemgi kui millestki lõpuni aru saada.
8. Oled palju looduses, eriti Lahemaal, aga ka mujal Eestis. Kui palju mõjutab sind ümbritsev looduskeskkond ja seal viibimine sinu loomingut?
Loodus rahustab meeli, aitab keskenduda olulisele ja kitsastel metsaradadel läheb ka mõte meeldivalt uitama. Olen leidnud sellest palju inspiratsiooni. Loodus on andnud mitmeid kujundeid, mis on aidanud lahti muukida sisimaid tundmusi.
9. Lõpetuseks – mis on teater sinu jaoks?
Teater võimaldab mängida kõigil meeltel, sel kunstivormil on selline kehalisus, millest kirjandus vaid unistada saab. Ja ta on võluvalt efemeerne – üks õhtu ei kordu enam iial.