Viisteist aastat tagasi ilmus Tõnu Õnnepalu sulest “Paradiis”, mis kõneleb väikesest külast Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel 1980. aastate lõpus, maalides värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest. Nüüd, aastaid hiljem, on sündimas lavastus, mis koostöös Teater Nuutrumiga Veiko Tubina dramatiseeringu ja visiooni järgi 17. oktoobril Sakala 3 Teatrimaja Kammersaalis esietendub.
Õnnepalu jagab, et on varemgi unistanud “Paradiisi” teatrilavale jõudmisest, kuid lavastaja ettepanek tuli siiski üllatusena. Millised lootused ja ootused on kirjanikul publikule ja lavastusele ja mis mõtteid ta täna teose ümber mõlgutab?
Kas idee “Paradiis” teatrilavale tuua käis teil autorina eneselgi kujutlusest läbi või tuli lavastaja Veiko Tubina ettepanek ootamatu üllatusena?
Jaa, ma usun, et olen kunagi selle üle isegi fantaseerinud: “Paradiis” teatrilaval või pigem mitte teatrilaval, vaid kusagil seal tegevuspaikades. See tundus mulle päris loomuliku asjana, sest elu seal paigas, mille nimeks sai raamatus Paradiis, oli kuidagi väga teatraalne. Mis siis, et pigem üksik, publikuvaene. Aga kas kõige suurem publik ei ela meis endis? Kas siis taevas ja meri ei vaata meid, mets ei kuula? Kas me ei ela oma sügaval lapseloomuses keset maailma, mis on kõik üks suur silm ja kõrv?
Küllap arutasime seda võimalust kunagi Sassiga, Aleksander Eelmaaga, sest temaga läks fantaasia ikka lendu, tema oli võimeline teatrit destilleerima ükskõik millest. Temalt ma seda õppisin. Et kui üks asi, üks lugu sind tõeliselt puudutab, siis on seda puudutust võimalik üle kanda ka teatrilavale. Leia vaid õige meetod! Ja see meetod, see on muidugi peamiselt intuitiivne, seda pole võimalik formaliseerida. Kas välja tuleb või ei, iial ei tea. See on alati õnnemäng, risk. Aga mis oleks elu ilma selleta? See polekski elu.
Kuid Veiko Tubina ettepanek tuli ikkagi täieliku üllatusena. Loomulikult ma ei oodanud seda. Raamatu esmailmumisest on ju möödas juba 15 aastat. Aga samas asetus see ettepanek minu jaoks otsekohe ka kuidagi loomulikku asjade voolu, sest just sel ajal oli ilmumas “Paradiisi” uus väljaanne ja niisiis olin ma selle üle hulga aastate jälle üle lugenud, see oli minu jaoks taas aktualiseerunud, nii et Veikolt kirja saades noogutasin omaette, jah, jah, muidugi, loomulikult…
Millised tunded ja ootused lavastuse ümber keerlevad? Kas on külgi, mida kindlasti sooviksite autorina lavastuses näha?
Mul ei ole lavastuse suhtes mitte mingeid konkreetseid ootusi. Vastupidi, ma loodan ja olen tegelikult kindel, et see mind kuidagi üllatab, sest iga inimene loeb seda raamatut – nagu tegelikult iga raamatut – isemoodi. Igaühel on ju oma Paradiis, kas kadunud või alles leidmata (või mõlemat korraga, ka see on võimalik!).
Kuid samal ajal mul muidugi on ootused, on õieti üks suur ootus. Et see läheks elama. Et see kehastuks, elustuks, läheks laulma. Muutuks millekski uueks, uueks tervikuks, uueks elusolendiks, keda ka mina kohtaksin etendust vaatama minnes kui kedagi, keda ma iial näinud ei ole ja kes mulle midagi mu enda kohta üleb – midagi niisugust, mida ma veel kuulnud ei ole, mida ma võib-olla ei tahagi kuulda, kardan, aga igatsen siiski. Mis see teater siis muud ikka olla saab?
Kas olete näidendi tekstiga tutvunud? Kui siis, kas on midagi, mis Veiko Tubina dramaturgia juures üllatab?
Näidendiga tutvumisest oli Veikoga juttu. Ma ütlesin, et ma pigem ei hakka lugema. See on juba tema looming, miski, mis on sündinud küll minu raamatust, aga ikkagi tema oma. Kui mina seal midagi muutma ja parandama hakkaksin, oleks see juba sissetung, asjatu vägivald. Olen ma siis targem? Kindlasti on Veiko praegusel hetkel “Paradiisi” osas hoopis targem kui mina, hoopis suurem “paradisoloog”, sest tema on seda raamatut lugenud värskelt, mitu ja mitu korda, selle üle mõelnud. Mina pigem unustan oma raamatud. Tähendab, nad on mul meeles, muidugi, vägagi hästi, aga justkui taevakehad, mida olen kord oma muutumises lähedalt näinud, aga mis nüüd juba ammu kulgevad muutumatutena oma orbiitidel, valgustades, juhul kui üldse, siis hoopis teisi.
“Paradiis” käsitleb aega ja kohta, mis on teile isiklikult väga olulised. Kuidas tajute nüüd, aastakümneid hiljem, Hiiumaa läänerannikut ja 1980. aastate lõppu? Kas paradiis on ajas muutunud?
Üks inimene, keda ma nägin viimati just nimelt seal ja siis, kirjutas mulle ükspäev ootamatult. Ta oli esimest korda pärast neid aegu, esimest korda niisiis enam kui kolmekümne aasta jooksul, jälle Hiiumaal käinud. Ta kirjutas, et kõik on muutunud ja kõik on sama. Täpselt nii. Umbes sedasi olen ka mina seda tunnet sõnastanud. “Paradiisi” raamatus trükitud fotod on muutunud juba täiesti ajaloolisteks fotodeks. Mõnigi koht ja maja on äratundmatuseni muutunud või üldse maa pealt kadunud, kui räägime majadest, aedadest, väravatest, külavaadetest.
Neid lihtsalt polegi enam mujal kui neil piltidel, seal raamatus ja Jaan Toominga ja Virve Aruoja filmis “Värvilised unenäod”, mida selle valmimise viiekümnenda aastapäeva puhul hiljuti Kõpus Ojaküla Kinotallis näidati. See filmiti suuresti üles sealsamas talus, sellel õuel, kus minagi hulk aastaid elasin ja liikusin. Kummaline oli kõike seda seal filmis näha – neid väravaid ja aedu, puuriitu seina ääres. Kõik see oli üles võetud 12 aastat enne seda, kui mina neid esimest korda nägin, aga ega nad selle 12 aastaga muutunud ei olnud. Täpselt sama tuttavad, vaid natuke vähem luitunud kui minu mälus. Enam neid pole. Mujal kui seal filmis, minu raamatus, veel mõne inimese mälus. Aga vaevalt mäletab ühte vana väravat see, kes teda iga päev mitu korda oma käega katsunud ei ole?
Ja tegelikult, paraku, on maa pealt kadunud ka need inimesed, need Paradiisi põlisasukad, kellest raamatus juttu on. Helmi oleks juba 114 aastat vana! Vaid üks veel nendest elab seal külas, Endel, 94. Teised kõik on ammu läinud. Nii et kõik on muutunud. Aga kõik on sama.
Kui lähen sinna, tunnen selle kõik ikka ära. See lõhn. See mühin. See lainerütm. See valgus. See taevas. Igal kohal on oma taevas. Ja see, kõige muutlikum kõigest, ei muutu. Oma olemuses. Ja tegelikult näen seda maastikku vaadates ka kõike seda, mida seal enam pole. Näen ikka neid väravaid ja aedu, neid õunapuid ja sireleid, mis on tegelikult välja juuritud, näen isegi Helmit maja trepile astumas, liiliaid maja ees, tunnen, kuidas põhjatuul nende lõhna peaaegu mereni välja kannab. Nojah, ma liialdan. Aga mitte ka väga.
Teose tuum on seotud ootuste ja lootuste muutumisega ajas. Kas teie enda ootused ja lootused on ajas muutunud, eriti nüüd, kui lugu on lavale jõudmas?
Kõik on muutunud ja kõik on sama. Meie sisim tuum ei muutu. See on algusest peale üks ja seesama. Ning ootused, jah, need ju kuidagi kogu aeg vahetavad värvi ja kuju ja nime, aga nende olemus jääb samaks. Me justkui sünnime ühe Ootusega või isegi ühe Ootusena. Ja teeme seda elu jooksul teoks. Vähehaaval ja natukene ja väga ebatäiuslikult. Õieti nagu kuhugi jõudmata. Aga ometi. Millimeetri võrra ehk edasi liikudes. Või kust me teame? Võib-olla valgusaastate… Pole meil ju muud skaalat kui seesama Ootus, mis elab ja hingabki sellest, et ta iial ei täitu, aga alati on täitumas. Iga päev uus ja värske, muudkui aga meelitab meid, edasi, edasi, veel natuke… Äkki seal…
Olete Hiiumaad nimetanud kõige kodusemaks kohaks maa peal. Kuidas on side Hiiumaaga Tõnu Õnnepalu kirjanikuna loominguliselt kujundanud ja vorminud?
Jaa, selle juurde pean jääma. Kui palju neid kohti siis ikka olla saab, mida inimene päriselt oma lühikese elu jooksul (mis ajuti võib ju tunduda ka kannatamatuks tegevalt pikk) tundma õppida jõuab? Üks. Heal juhul üks. Nii et kuidas ta on mõjutanud, seda oskan ma öelda sama palju kui seda, kuidas mu loomingut on mõjutanud üldse kogu mu elu. Elu nii, nagu ta on läinud, välja kukkunud, nagu ma olen teda lükanud ja liigutanud, mu eksitused, põhiliselt eksitused ja vead, jah, eks need meid kõige rohkem mõjuta. Aga kuidas, kes teaks!
Kuidas tajute enda kui kirjaniku teekonda: kas on midagi, mida teeksite tagantjärele teisiti? Mis täna hingel kripeldab ja sulest sündida igatseb: millised tuleviku loomingulised plaanid?
Tagantjärele võiks ju kõik teisiti teha. Selle nii-öelda tarkusega, mis nüüd on. Aga see nii-öelda tarkus on tekkinud ju ainult kõigist nendest eksitustest ja vigadest ja üldse tegudest, mis me oleme teinud. Kujutada ette, et ma teeksin nüüd kõik teisiti? See oleks lollus. Muidugi teeksin. Ja teengi. Aga siis – siis tegin nii, nagu oskasin. Mis valesti läks, läks valesti. Eks siis proovisin jälle. Ja jälle. Ja jälle.
Eks see looming olegi üks lõputu proovimine. Midagi nagu tuleb teinekord välja, aga suurem osa läheb ikka aia taha. Kujutleda, et teeksin nüüd teisiti, on nagu sattuda sellesse unenäkku, mida vahel ikka näen – et olen jälle koolis ja pean kirjandit kirjutama. Mõtlen unes, olles seal nii vana kui ma tegelikult olen, et mis see siis ära ei ole. Nüüd ma ju oskan kirjandit kirjutada! Hakkan kirjutama… ja ei oska… aeg tiksub täis ja minul ei ole ikka veel midagi valmis.
Millise sõnumi või emotsiooni loodate, et publik saalist lahkudes kaasa võtaks?
Ma ei tea. See kõik on nii isiklik. Igaüks ju teab vaid oma kaotust, oma valu, oma armastust, paradiisi, mis on olnud ja kindlasti tuleb, jälle, kus ta siis pääseb. Ega me tihti ei julge kõiki neid tundeid tunda, kardame valu ja siis jääme ka rõõmust ilma. Kunst, eriti teater, lubab meil neid tunda, justkui teiste kaudu, ohutult, aga samas päriselt. See kergus, mis siis hinge tuleb, see lend, see tunne, et kõik on ju võimalik, see vast jah, on see, mida ma ise teatrist otsima lähen. Puhastumine. Ikkagi lõpuks too rõõm, kaotatud rõõm. Sest ega ta tegelikult ju kuhugi kadunud ei ole, olla ei saagi. Ta on ikka siin, tee vaid uks lahti.