Ülle Lichtfeldt kehastab 4. juulil Kolga mõisas esietenduvas Teater Nuutrumi lavastuses “Öökuninganna” peategelast Elli Heidelbergi, endist ooperilauljannat, keda on elu aeg saatnud aplausid ühes jumaldamisega.
Lichtfeldti sõnul ei saa just väga tihti mängida nii põnevat karakterit, kellele sekundeerib kaks äärmiselt huvitavat ja omanäolist meespartnerit. Enim köidab teda rolli juures kontrast ja erinevus isiklikult kogetuga, ent loomulikult on siduvaks jooneks inimlik ja naiselik ühisosa. “Minu kui draamanäitleja jaoks on see maailm, milles Elli on elanud, ennast teostanud, täiesti võõras ja seda põnevam on mul enesest Ellit otsida. Naisena saan toetuda puht inimlikele soovidele ja tahtmistele – olla armastatud, imetletud,” ütles näitleja.
Kas küpses eas naistele on meil Eesti teatrimaastikul piisavalt tuumakaid rolle? Kuidas kirjeldaksid Elli Heidelberg ampluaad?
Ma ei oska seda küsimust kommenteerida, sest ajanappuse tõttu pole ma viimasel ajal piisavalt eesti teatrit näinud. Mul on aga hea meel, kui näitekirjanikud tunnevad muret eesti 40+ naisnäitlejate käekäigu pärast. Julgustan neid ja teisi rohkem kirjutama. Julgustan ka lavastajaid julgemalt kasutama ja usaldama 40+ naisnäitlejaid.
Olles juba üle 50, on minu ampluaa 18-aastastest kuni 100-aastasteni, tänu lavastajate julgusele. Näiteks lavastuses “Naisteranna needus” ulatuvad minu tegelase aastate hüpped saja-aastasest kahekümneseks ja edasi üle neljakümneseks. Ka Rakvere Teatri lavastuses “Di, Viv ja Rose”, milles ma mängin, jutustavad kangelannad oma lugu ülikoolipäevilt tänasesse päeva läbi aastakümnete.
Kehastad lavastuses peategelast Elli Heidelbergi, endist ooperilauljannat, keda on elu aeg saatnud aplausid ühes jumaldamisega, ent kes on vanaduses jäänud väga üksi. Kas teil on Elliga ka ühiseid jooni, pidepunkte? Kui siis, mis teid ühendab ja mis on risti vastupidi?
Igal tegelasel on oma elu, oma saatus, omad tahtmised ja valikud. Ma pean ütlema, et mitte just väga tihti ei saa mängida nii põnevat naist kellele sekundeerib kaks äärmiselt huvitavat ja omanäolist meespartnerit. Minu kui draamanäitleja jaoks on see maailm, milles Elli on elanud, ennast teostanud, täiesti võõras ja seda põnevam on mul enesest Ellit otsida. Naisena saan toetuda puht inimlikele soovidele ja tahtmistele – olla armastatud, imetletud.
Mingil hetkel elus saabub aeg, mil jõuad tõdemusele, elatud on juba üksjagu, tehtud, nähtud ja saavutatud nii mõndagi, võiks ju rahuneda. Aga ei, MÄNG peab jätkuma, kuni viimse hingetõmbeni ja seda Elli teebki. Kõike seda looritavad suured saladused ja küsimus – MIKS?
Oled öelnud, et teed rollid valmis suusatades, seenelkäigul, looduses uidates ja liikudes. Mis tegevuste saatel sa kevadeti, või isegi sel kevadel, mõne rolli oled valmis saanud?
Rollid sünnivad ja valmivad küll prooviprotsessis tegelaskuju analüüsides ning lavastaja ja partneriga koos õiget, põnevaimat lähenemist loole otsides, ent mõtteid lukku panna ei saa. Mida lähemale esietendusele, seda rohkem loodav lugu peas kummitab, olgu see siis aias toimetades, koeraga jalutades või põrandaid pestes. Vahel keerlevad mõtted uneta öödel varaste hommikutundideni.
Kui saaksid nautida laval mängimas näitlejat, kes tänaseks enam ei tööta, siis keda ja miks igatseksid näha?Häid ja armsaid näitlejaid, kalleid kolleege, kes lahkunud… vahel on igatsus nii suur ja hingemattev.
Siis tuleb vaadata vanu filme ja lavastusi. Õnneks on tänaseks väga palju materjali veebikanalites, näiteks Jupiteris, järelvaadatavad.
Mis on kevadeti ja suve hakul lõõgastumise allikaks?Lõõgastusallikaks on tärkav loodus, karged kevadhommikud, linnulaul, lõhnad ja esimesed näole püütud päikesekiired.
Millised aiatoimetused jõudu annavad? Kas leidub ka mõni, mis tuska teeb ja mille pigem teistele jätaks?
Aiatööd on alati mõnusad ja stressi maandavad. Juba varakevadel ma panen tomatiseemned, basiiliku, peterselli tuppa pottidesse idanema, ei jõua ära oodata millal esimesed rohelised lehekesed oma ninad mullast välja pistavad. Mulle meeldib värske mulla lõhn kui juba aias saab istutada ja külvata. Ja kevadvihm kui õhk muutub selgeks ja kargeks.
Mida ma ei armasta on akende pesu, ka see kuulub kevadtööde nimekirja. Saad aknad puhtaks, hakkab õitsemiste ja tolmlemiste aeg, kõik kohad on rohelist õietolmu täis, peab otsast alustama. Võiks ju kannatada kuni õitsemisteaeg läbi, aga tänu päikesele ei kannata kaua läbi räämas akende looduse tärkamist imetleda.
Kas tihedal suvel jõuad ka ise mõnd suvelavastust vaatama? Milliseid tükke ootad sel aastal, mida oskad viimase aja elamustest välja tuua, soovitada?
Kuna mängin ise kolmes suveloos, Rakvere teatri “Lahkumine” Loobu mõisaaidas, Teater Nuutrumi “Öökuninganna” Kolga mõisas ja ” Naisteranna needus” Eisma sadamas, siis karta on, et palju ma ise suveteatrit vaatama ei jõua.
Küll aga tahaksin näha Alatskivi lossis mängitavat T. Suumani “Öö õigust”. Olen kuuel suvel Alatskivil kahes lavastuses mänginud ja tore oleks teiste tegemisi publiku poole pealt vaadata. Alatskivi loss ja sealsed inimesed on mulle aastatega armsaks ja omaks saanud. Omamoodi, läbi selle loo, ma loodan, meenutada ka armast, lahkunud kolleegi, Toomast.
Mis ameti peal oleks Ülle Lichtfeldt kui ta näitleja ei oleks?
Ohh, sellele on keeruline vastata…olen nii kaua olnud näitleja, et ega enam ei oskagi ennast teise ametisse mõtelda. Võib-olla tegutseksin sotsiaaltöö valdkonnas.
Oled öelnud, et teatris on oluline publik ja ka noorena meeldis sulle naabritele tantsimas käia. Tõid kaunilt välja, et inimliku soovi naisena olla armastatud ja imetletud. Kuidas sind sel kevad-suvel lähedaste, kolleegide või publiku poolt meeles on peetud? Mil moel sulle endale imetlust meeldib jagada?
Aplaus peale etendust, kui publik tõuseb püsti, kui lavale saadetakse lilled – see kõik on tunnustus, austus ja suur kompliment, seda pole sugugi vähe! Mõned päevad tagasi oli mul Vene Teatris “Madisoni maakonna sildade” väljasõidu etendus, mulle saadeti lilled, tänuga etenduse eest ja eriti suure tänuga eelmisel suvel nähtud “Naisteranna needuse” eest.
Ma olen üpris emotsionaalne inimene ja kui ikka keegi on imetlust ja kiitust väärt, siis seda ma ka teen. Enda tegemiste kohta olen ikka nalja visanud ja ennast motiveerinud vanaema öeldud lausega, et kiida lolli, siis loll jaksab!
Kuidas sulle tundub, kas taimedele ja loodusele ka meeldib kiitus ja imetlus? Kas jagad komplimente ka aia eest hoolitsedes või metsas jalutades?
Minu vanaema rääkis alati oma loomade, taimede, ilma, tuule, vihma ja päikesega. Nii räägin ka mina oma loomade, tomatite, lillede, puude ja põõsastega, sügisel metsast korjatavate seentega, mere ja metsaga. Viimati kiitsin oma rabarberit, ilusa punase mahla sain!
Teater Nuutrumi “Öökuninganna” esietendub Kolga mõisas 4. juulil. Piret Jaaksi näidend kõneleb ühteaegu humoorikalt ja traagiliselt kahe erineva elusaatuse näitel tunnete, mõtete ja arusaamade kokkupõrkest, lahtitõukest, “parim enne möödas” hirmust ja sellest, mis meist jääb maha hetkest, kui meid enam ei ole. Osades Ülle Lichtfeldt, Miika Pihlak ja Jaanis Valk. Lavastaja Jaanus Nuutre.